26 august 2020

Suvi kypseb

Ja tyseneb tasakesi sygiseks. Mu ränk, lootusetu ja töörohke armastus korvõieliste vastu on sel suvel ohtralt tasutud - just meie tee ääres oli talinisu põllus lilleriba, esihoovi murus suve esimesel poolel suur karikakralaik, praegu aga graatsiliselt hõljuv hunditubakapilv, ja lillepeenardes, mis, tõsi kyll, rohtuma kipuvad, on suve lõpp siilikybarate päralt. Esimene, kollane, on miskine päevakybar. Uskumatult elujõuline isend, talle peab hakkama ruumi juurde tegema.
Andku hea lugeja mulle andeks, pärast heinaniitjaga mässerdatud tööpäeva ei viitsi ma enam oma pea-nimelises prygikastis tuhnida kybarate sordinimesid. Mul on umbes 7 sorti ja liiki, mis ostmise ajal olid väikesed armetud tutikesed, mida oli lihtne teiste taimede vahele torkida, aga praegu on need teised taimed samuti parajalt kohevateks kapsasteks kasvanud.  Annaks Aiahullude Jumalanna mulle vähem väsimust aias fotostamise eesmärgil ringi roomata, sest muude tööde ja krooniline tõbine olemise vahelt kipub ilu otsimiseks ilupildi eesmärgil aega, pauerit või tahtmist (või siis kõiki korraga) puudu jääma. Ja pildistamiseks parajat ilma tahaks ka - liiga valge ajab värvid valeks, liiga pime aga on lihtsalt liiga pime. Muul ajal aga tulevad sellised sinisevõitu pildid, nagu juuresolevalt pildilt näha võib.




Kommentaare ei ole: