Tohutu äratundmislaine

Yks hää inimene kirjutas kuskil oma noorest sugulasest ja mind tabas maailmasuurune deja vu - ma olen selliseid inimesi kuskil näinud, ma olen nendega koos elanud! Ja nyyd on nende inimeste, paljude inimeste, naiste, laste, meeste eludele ja kannatustele mõeldes nii mõndagi öelda, millest siia jõuab ainult väike 2 sõrmega toksitud osake.
-  Rohkem või vähem autismispektri häirega inimesi on meie seas alati olnud, lihtsalt veel paarkend aastat tagasi ei olnud vastavaid diagnoose siinmaal vist olemaski, ja neid on rohkem, kui nt linnas elades silma paistab. Neil kõigil on yhine joon - omapärased (mitte halvas mõttes, vaid lihtsalt mingisuguste tihti vägagi huvitavate isikupäraste leiutistega) arusaamised elust ning rohkem või vähem halb võime elementaarset igapäevaelu korraldada. Ja kahjuks on see tihti pärilik, st vanemad on samasugused ega suuda lapsele kuidagi õpetada just seda, millest lapsel eriti puudu jääb. Ma olen näinud tervet rida perekondi, kus mitu põlvkonda on silmnähtavalt mitteneurotyypsed ja neil kõigil on sarnased probleemid. Ja eriti kahjuks jätab see rohkem või vähem mittefunktsionaalne pere lapsed varakult ilma kodu toeta, kui seda yldse on, konkreetsed põhjendused ja vorm on väääga erinevad, aga sisu sama. Tihti oskab autistlik vanem lapsele sihipäraselt palju kurja teha, või siis last tõrjuda, nagu jaksab. Synnist saadik "halvad lapsed" ei ole kunagi eriti armastatud kogukonnaliikmed, nad jäävad erinevatel põhjustel aktiivsest elust kõrvale, paljudel on kroonilised fyysisehaigused, paljud joovad ennast põhja või satuvad pikaajalise systeemse, leidliku ja sadistliku kuriteoseriaali ohvriks, eriti naised ja perevägivalla teema - autist ei ole väga hea nö silmistlugeja ja inimestega tegutsemisel osav. Minu ema on taoline selline eriti kurb näide, oma tõbesid ma praegu ei mainiks yldse, aga paraku yks väga paljudest. Seega mõeldes paljudele meeste maailmas "imelikele" autistidest naistele, kellele kenade naiste privileege sh hoolitsevaid mehi ei jätku - jah, ei tohigi last ilma hooleks jätta, sest mõni meist ei hakka iial ujuma, kuidas teda ka vette ei loobitaks. Kui meil ometi ei oleks nii räige tugevamaõiguse ja topeltmoraaliyhiskond väga mitmes mõttes - erinevaid me karistame lihtsalt lõbu pärast, ja nõrgem sh ohver on juhtunus ise syydi. Ma tõesti ei soovi sellises yhiskonnas osaleda, 41 eluaastat katsetusi oli vägagi ammendav, paraku ka lootusetu, ja tunnen kaasa neile, kes selliste hammasrataste vahele jäänud on ja jäävad tulevikus, sest kogukonna loomus muutub väga aeglaselt.