Yhes plogis inimesed arutlesid igasugu asjade yle, muuhulgas oli jutuks ka plogimine ise. Ma kohe mõistsin, et olen see ilma saba ja sarvedeta hämaja, 3 lugejaga tundmatu artist, sest teistel plogijatel on ju ometi korralikud lood, viisakas stiil ja yleyldse on nad kõik sotsiaalselt lugupeetavad ja populaarsed isikud, aga sotsiaalselt lugupeetav olemine kahjuks mu tööplaani ei mahu, mitu muud ametit on järjekorras eespool ja alati jääb õhtul töid pooleli ja riistu laiali.
Paraku, lyhiformaatide viljelemine tuleneb, ee, mu laulutegija peakujust. Mitte töid ja tegemisi täistopitud päevakavast, sest minust palju hõivatumad ja tulemuslikumad inimesed jaksavad ometigi nauditavas keeles kirja panna väga pikki ja sisutihedaid postitusi põmst yle päeva. Hehe, minu lood ja laulud peavad leppima sellega, et nende koduks olev pea lehvib suurema osa päevast õues, ilmast olenemata, ja näpukesed vähemalt yritavad asjalikult rabelda ega viitsi või siis jaksa kaugeltki iga põnevat mõttekäiku moblaekraani sisse toksida. Teiste mõtteid on esteks meeldiv lugeda ja sama tore edasi veeretada ja aretada, kui mitte toredamgi, eriti, kui nad sobivad mõne elu jooksul kogetud nähtuse mustri kinnituseks, seletuseks, või vähemalt minu puhul parandamiseks, ja uusi ilusaid mõttemustrijupikesi ei ole kunagi liiga palju. Paraku, minu enda omad on hakitud, hõredad ja nähtamatud, ma vajan Tarkade Inimeste tihedaid mõtteid ja teravaid targutusi.
Sarnaselt kunstfotoga - minu pildid võivad head olla, aga maailm on häid fotograafe täis ja mulle piisab nende nautimisest. Sama paraku ka kõige muu loomingulisega - teiste tehtu on meeldiv ja koguni nauditav, aga minu kraamil on 100 viga, ma näen neid vigu selgelt ja täpselt, sellist igapäevaelu kõrvalt näpistatud asjakest saabki ainult visandi või naljaloona võtta ning mitte mingil juhul ei sobi see laiadele massidele ettekandmiseks. Teiste sõnadega, minu peakeses kobrutavast Kadunud Laulude Maailmast kinni pyytud kraamist saab vormida enamjuhul 3-duurilugu musta huumori momendiga, et kõik mu 3 või 5 lugejat näeksid, et olen elus ja kõik on enneolematult hästi, isegi siis, kui hetkel mõni asi ongi veits halvasti.
Räägiks edasi hoopis ilmast- päevad on väga imelikult lyhikesed, lausa valus vaadata. Ma justkui TEAN, et meil on aastaajad ja päeva pikkus aasta lõikes muutub, aga sellega leppida on enneolematult raske. Tahan oma kallist, armsat valget suvepoolaastat tagasi! Aga sel aastal on sygis armuline mu vastu, tavapäraste pikkade pimedate sajunädalate asemel on haruldaselt päikeseline sygis. Isegi oktoobril on sel aastal suve silmad, aga ta siiski juba astub talve madala sammuga, päev kahaneb ja kahaneb ja kahaneb, aga ikka veel jaksab. Sellisest imeasjast lausa peab iga hetke endasse imeda katsuma, enne, kui tuleb õudne ja jõle igavene november. Siis ma suren kuni umbes märtsi keskpaigani.
Täna oli taevas korralikult puhtaks pestud, aga mul põrand pyhkimata, mänguasjad kõik laiali ja:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar