Mänguri mure

Jälle sattusin yhte kohta mängima. Õigemini, kutsuti. Eelviimasel hetkel sain teada, et yrril on yks teine põhimängur, ja et mida ta seal kannab. Kahmisin kiiresti ja aastatepikkusi teadmisi kasutades ning esimest korda elus ka raha lugemata kokku päris viisaka rollimängukostyymi, ehk ostlesin, pesin, lappisin, õmblesin ja triikisin, ja läksin aga kohale.

Siis ma mängisin, nagu jaksasin. Mäng oli väga lyhike, aga enneolematult jaksunõudev. Ma veits juba jaksan, selle pärast ei kavatse ma piinlikust tunda, otse vastupidi. Aga ometi miski mu sees närib, urgitseb ja järab, täna oli mul jälle selline päev, kus oleks heameelega ukse enda järelt viimast korda kinni pannud. Mul on oma olemasolu ja väljapoole näha oleva koosseisu pärast tihti nii piinlik, et kõhus keerab ja jalus on rõve nõrkus, mõnikord ärkab värske ja eredana ka suurema osa elust mind saatnud teadmine, et kohe tuleb keegi väga suur, väga valju häälega ja ilma näota tegelane karistusi ja käske jagama, mind klopitakse valutavaks kallerdiseks ja mitte iial ei tule keegi appi ega paku mingit tuge ega lohutust, ja et ma peangi ennast kohutavalt tundma, sest olen halb ja syydi kõiges, mis [kilomeetri raadiuses] halvasti on. Seda on mulle igal kujul õpetatud kogu elu pea igal pool, kus ma olen elanud, õpetajaid on alati jätkunud, mu lihasmälu on samuti saanud raudse dressuuri, ja kui ma peidusolemise-sunduse vastu veidigi eksin, on tulemuseks mitu väga ebameeldivat piinava masendusega päeva, mis ilma lisa-aineteta kasvavad nädalateks või ka kuudeks. Juba ammu ei ole ytlejaid vajagi, ma ise tean, kui kohutav ja vääritu asjandus ma olen, ega ma ilmaasjata inimtyhjas kohas puuriida sees ei ela. Ehk isegi, kui pole fyysilist piinamist ja vaimset terrorit, siis õudus, syy, lootusetus ja masendus jäävad.

Enamasti olen piina vältimiseks kasutanudki peitumistaktikat, kuigi enda sundimine ja allasurumine pole samuti kerge - olla nähtamatu, mitte esile tykkida, mitte häält teha, pysida peidus, aga vahest harva olen libastunud ja yhte v teise kohta mängima läinud. Varem tegi see teistele kohalviibijatele nii palju rõõmu, et see suutis mu olemasolu-piinlikkuse vaikima panna, aga viimaste aastate jooksul on mängud nii napid ja lyhikesed,  et kurbus mängimata veedetud eluaja ja piinlikkus oma äraneetud olemasolu pärast uhavad raskete, teravate servadega, metallimaitsega lainetena yle mu elu, aga ära uhta seda ei suuda. Kahju.