23 aprill 2021

Vihmapyhad

Pärast kymmekonda päeva päris kena ja täisverelist kevadet saabus meile lumelisandiga vihmailm ja meie kyla eided tõstsid rehad ja traktorid varju alla ära, mina ka, kuidas siis muidu.

Kyll oli vahepeal ilus õues asju teha. Päike paistis otse pähe ja jalg muutus 15 aastat kergemaks, sai sodi riisuda, puid ja muid kõrsi-varsi istutada, varemeid kraamida, võpsikut harvendada. Pluss koduõppel olevaid lapsi passida ja 2x päevas värsket sööki valmistada (mis raiskab kokku u 4 tundi kallist tööaega - ma oma pidevalt taustal tiksuvate krooniliste koledate tõbedega väsin nimelt juba pealelõunaks koledasti ära, nii et kohvi kulub siinmajas uhkesti). Pesu pesta ja lilli kasta ka mdg, pluss lõppematu põrandapyhkimine ja tolmuime. (Lugesid õigesti, tolmuime. See on parem sõna kui tolmuimeniminimime.) Ja esimesi kevadlilli sai ka imetleda. Mul ei ole neid liigiliselt palju, aga need vähesed on alati kõige ilusamad ja armsamad, sest on kauaoodatud esimesed.

Ja täna on mul tööpahmöll. Eile hakkasin põllumeeste võsast kytet tegema, nagu meie rendikaup on. Võib-olla mujal agaramad inimesed tõid juba veebruaris tuleva talve kytte välja, aga meiekandis oli sel talvel nii paks lumi, ja paksu lume all vedel sulamaa, et eriti keegi peale metsalõikusfirmade välja ei vedanud, ja lumesulamisele järgnes rõve poriaeg. Silmapaistvalt paljudes hoovides on alles praeguseks maa tahe ja värsked kyttepuupalgihunnikud tegemisel. Naabruskonnas hakkasid kodused saed alles aprillist laulma - inimesed naudivad talvevangist pääsemist, kes lõikab võsa, kes teeb puid. Tunnen ennast osalisena suurest laulupeost ja see on haruldane, kuigi veider võimalus ennast kuhugi kuuluvana tunda. Ja kuna kyttepuude tegemine saab toimuda ainult ilusa ilmaga, ja ma ei pea enam mingeid mehi kerjama, sest riistad on endal olemas, siis on see töö oma raskusest hoolimata absoluutne mõnu ja puhas rõõm. On soe ja valge, mateeria liigub, vereringe töötab, musklid soojenevad. Liigesevalu on ravumi ähvardusel vakka, heaoluhormoonid voolavad, elu jooksul kogetud õudused ja vastikused vaiba alla surutud. Osa sellest teraapiast on erinevate masinate tööhääled ja lõhnad ning värske saepuru lõhn, mis on õrn, aga toitev. Ja kuna selle töö tulemused on silmaga näha, siis on õhtune väsimus talutav ja andeksantav.

Mismõttes andeksantav?

Kas hyva lugeja tõesti arvab, et ma naudin 46-aastane invaliid olemist või? Eip. Et mu tööpäev on näruselt lyhike, saab see toimuda ainult retseptiravumite toel ja nende nappide tundide jooksul tuleb teha hetkel kõige karjuvamad asjad, muud jäävadki ripakile, aga surmväsimuse tundidel tuleb vingerdada sisemise kupja ja kurja peaingli, kelle nimi on Sinu Roll Perekonnas, kõmiseva häälega etteloetava tegemata tööde nimekirja käes. Need sisemised kurivaimud ei kao kuskile, ja paraku toidavad neid väääga mitu asjaolu, mille vastu ma kahjuks mitte midagi teha ei saa ei juriidiliselt ega fyysiliselt. Lyhidalt öeldes on nendeks asjaoludeks e-õppe tingimustes stressis koolilapsed, meil majas vahelduva eduga 3 tk, ja mitmesuguste puuete ja isiksusehäiretega täiskasvanud kaaskodanikud, keda tuleb kohelda nagu väikesi lapsi, muidu lähevad asjad väga inetuks. Ja sellisele topsutamisele eelistan ma iga kell metsatööd ja kivide kärutamist, mädapuiduga mängimist ja peldiku remontimist.

P.s. ostsin erinevate tarkvaradega mängimiseks kasutatud läppari ja katsun 8 näpuga kirjutamist soojaks teha. Seepärast hyva lugeja andku andeks, kui mõtted on auklikud (sest osa neist jõuab enne kirjasaamist eest ära lennelda ja isegi nende sabad kaovad nagu sisalikud kivihunnikusse) ja ilusat pilti ka pole - maiviitsi enam fotokaga tehtud piltide arvutisse panemisega jannata, mobla on fotoplogimiseks absoluutselt sobivam riist. Ja kui sadu järgi jääb, siis tubased tegemised kaovad tähelepanu äärealade kottpimedusse ja silma ees on ainult hele kevadetaevas ja hoovipealne saja võimalusega mängumaa.

Lähen tormijopet ja paksu mytsi otsima, no tõesti ei suuda toas istuda rohkem kui pool päeva korraga. Olgu seal praegu mistahes ilm.

2 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Tolmuime on selle aasta sõna. Uued ja hästi funktsioneerivad sõnad on mu nõrkus. Hädaliste topsutmisel pole ka viga. Muus kirjapandus tunnen ära ka iseenda mõtted, sedavõrd et võiks ka ise need kirjutanud olla. alates kevadest on kuni sügiseni ainus hea koht õu olenemata ilmast ja ööpäevalisest seisukorrast :)

notsu ütles ...

mul tuli pähe ka "tolmuimu".