Emadepäevast. - Mulle on laste saamise ja nendega koos kasvamine (jah, ka vanem ise kasvab koos lastega) alati olnud imeline nagu nt jälgida mõne haruldase taime võrsekese kasvu või õitselepuhkemist. Nad on osa minust sõna otseses mõttes, aga parandatud ja täiendatud versioon. Nad ON paremad. Mina olen juba aegunud mudel ja pealeselle kahjustatud kaup, mille eksistents hakkab peagi lõppema. Umbes nagu mu 21 a vana sõiduauto, mille kõrgsurvepump on õhtal, seega läheb see aparaat varsti elundidoonoriks. Kas mul endal veel kasutuskõlblikke juppe kyljes on, on aga kahtlane. Aga minu isiklikest tragöödiatest tähtsam on see, et Mina2.0, keda on kokku 4, on kõik alles ees ja hoolimata maailma hullustest ja õhus rippuvast majanduskollapsist on kolmel vanemal niipalju närvi ja pealehakkamist, et nälga ja kylma kätte ei jää. Noorim laps on mälestus Puhja valla probleemidest ja sealsest pidevast sõjaolukorrast, tal on vaimupuue ja tema ei hakka kunagi iseseisvalt toime tulema. (Ärgu hea lugeja nyyd hakaku muid põhjuseid pakkuma, ma tean seal olnuna paremini, mis täpselt toimus ja mis on mille tagajärg arstiteaduslikus mõttes.)
Täna saab emadepäevast sujuvalt emadenädal - algab soojalaine, ma larbin oma kohvi ära ja siis lähen õue mängima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar