Nõrkeva daami pihtimus

Õhtu jõudis. Pärast piimja udu ja märja lumega valgeks tehtud päeva on kohane pidada pikka õhtut, kus vedelda tugitoolis, olla imestunud äkilise inspiratsioonikao yle - no kuhu, kurat kyll, mu peast päev otsa seal pirisenud laulujupid kadusid, kui ma neid nyyd lõpuks kirja panna saan -  ja tunda kergendust mõttest, et tunni-pooleteise pärast on ahjud köetud ja ma võin kulbi elik kruvikeeraja käest visata. Õhtune väsimus on võitmatu loodusnähtus, selle vastu ei saa pereliikmete ootamatud vajadused ega tunniajalise autosõidu kaugusel asuvad imelised võluesemete poed ja kauneid kunste ääreni täis asutused. Õhtune väsimus suunab mind hellalt ravumikarbi ja seejärel voodi suunas. See kõik on nii sulnis ja kaunis, aga ma panin siiski uueks aastaks naistearsti aja - kalbe spliin, romantilised kipitused ja magus krooniline väsimus pole minu jaoks, tahan aktsiooni, jõunumbreid ja uusi töövõite. Romantismiajastule kohane raugus aga on juba mõistlikkuse piirid yletanud ja ma ei saa enam eiramistaktikat rakendada ning kofeiini ja valuvaigistite turjal ratsutada. See viimane on olnud tõhus retsept palju aastaid ja toetanud nii mõnegi asja ära tegemisel, aga ma ei talu enam seda dopingut, vaja on midagi mahedamat ja sydamesõbralikumat, ja mitte ainult. Vaja on teadmist ja tegu, olgu need ykskõik millised. Viimased 3 ja pool aastat on olnud nii pooletoobised ja poolikuid projekte ei jõua kokku lugeda, aga mina, kes ma mäletan oma varasemaid eluaastaid, tean, et see ei peaks nii olema, see ei ole normaalne ega minupärane. Sirgelt silmapiiri poole astujast on saanud killukeste korjaja ja mahapillaja, kes iga veidi aja tagant kokku variseb, no fakkseik, ma ei taha selline olla. Ei taha!

Pika sammuga uute ettevõtmiste, projektide ja ideede suunas on iseenesest nii tore tormata. Ma ei talu umbset vaikelu pimedas toas, altkulmu nurgaspõrnitsemist, kuude ja aastatepikkust rutiini malbe ja ilma vajadusteta koduskoperdaja rollis. Et mitte uppuda põrgulikku pimedasse meeleheitesse, milles ma yles kasvasin ja millest väljapääsuvõimaluste nägemise õppimiseks kulus mul oma paarkymmend aastat, vajan ma värskeid uusi ideid, tegevusi, keerukaid hobisid. Lootust, teostatavaid unistusi, kosutavaid ja vitamiinirikkaid eesmärke, mis suudavad minu peas imesid teha, kontrollitud, palju, palju kordi. Armastust, kirge, sädemeid. Hoogu, minekut, eduelamust, mis toidavad mu ohtralt kolki saanud ja põhjalikult purukspekstud sisuga isiksust ja valavad sulamett mu hinge. Andku hyva lugeja andeks, et sedasorti enesetopsutamine on mulle tähtis, sest teisi topsutajaid mul pole.

Kui juba jutuks läks. Jaa, jaa, ma olen keskealine heteroseksuaalne naine, korralik, abielus, traditsiooniliselt. See tähendab, et abikaasa on kyll kodus olemas, aga tema eas tema eluviisi juures tema peas pole enam alati kõik kodus. Ja nii ma olengi kogu oma riistapargi ja oskuste juures yksi, seega kaduvad jõuvarud tähendavad lähenevat katastroofi ja selle edasilykkamisega tuleb tegelda. Nõiaringi teine pool - iga katastroofi edasilykkamiseks toredate asjade ja vajalike tööde ärategemine nõuab jõudu, mille miski minu sees on ära järanud. 

Hyva lugeja võib nyyd mõelda, milline tegevus, kirg ja armastus teda on tema halvimatest hetkedest välja vedada aidanud, sest käes on pimedamast pimedam hilissygis ja igast kaamosevastased abinõud kuluvad marjaks ära.

Ja muusikat. Minu lemmikpoisid tegid jälle uue plate