29 november 2021

Õhtustest hunditundidest

Ma ei tea, milline ma olema peaksin. Ma ei tea isegi seda, milline ma lapsena olin, ja noore minu aastad kadusid kah segaste majanduskriisiaastate udupilve. Noore mitte just heal järjel lapsevanemana aga avastasin endas äkki kyti ja korilase talendi, ning tänase teadmise juures saan selle lihvimise võimalusega ainult rahul olla.
Kysimus ei ole sugugi selles, et "mul on kõht jube tyhi / lapse kotad on lõhki / kodus pole raasugi soola, tikke ja laskemoona", vaid ettevõtmises kui sellises. Ma olen varem maininud, et pikalt koduseinte vahel passimine ja väljastpoolt tuleva abi ootamine (mida aga iial ei tule, sest kuidas peaks valge laev metsas sõitma, eksole) ning päästja printsi poole õhkamine (sest iga nõiamoori jaoks printse ei jätku, kuningatest kõnelemata) ajab mu hulluks. Lootusetus jooksutab aju kinni, jah, panebki mõtted sunniviisiliselt kindlat rada tiirutama, uputab kõik mandunud masendusse ja see on väga sygav mylgas. Õnneks on mulle antud haruldane võime näha mitte ainult häda ja viletsust, vaid võimaluste olemasolu, võimet minna jahile ise.
Kuna pideva rööprähklemise ja õhtupoolikuti koos liigvarajase surmväsimusega tekkivate koletusuurte syymekate kogunedes tekib mu pähe pidev myra, vile ja palju-palju hetkekski mitte vaikivaid sisekõnedialooge, mis hakkavad peagi ka fyysist vaevama, siis ongi mul Vaja Minna. Ma võtan oma hunditunni ja lähen. Maantee paneb pilgu keskenduma yheleainsale eesmärgile - Minekule -, meelepärane muusika tõstab tuju, ja veidi aja möödudes kõrvus pirisevad syymekad, vaja-vaja-nimekirjad ja kõikvõimalikud deemonid jäävad palju vaiksemaks, ootel katastroofide, jooksvate ylesannete ja möödaläinud tähtaegade aknad lähevad korraks kinni. 
Minu rajad on enamasti pikad, yksildased ja hämarad, aga seeeest paljude aastate jooksul sisseharjunud ja armsad. Minu hunditunnid annavad mulle tagasi osakesi minust, mis maailma käigushoidmise ja pereliikmete probleeme lahendades varju jäävad, ja see on väga tähtis. MItte alati ei ole mul olnud õigust ega teadmistki võimalusest olla Mina Ise, ja praegu on teadmine iseenda olemasolust väga väärtuslik. Tuleb tunnistada, et põmst kogu elu sundseisudega tegeldes ja lootusetute asjade talumist on suurema osa minust ära kulutanud ja ainus asi, mida ma hunditunnilt ootan, ongi tunne, et ma saan vabalt lennata ja keegi ei saa minult praegu, just sel õhtul, enam midagi nõuda, minule ette heita nende omatehtud hädasid, ega karistada mind asja eest, mis Neile ei meeldi, aga millesse ma ise parata ei saa - minu olemasolu eest.
Rajal kindlatest kohtadest eluvajaliku kraami hankimine on muidugi selle sõidu oluline koostisosa, ilma jahisaagita koju see loom ei lähe ja niisama kasukat tokerdama ei torma. See on väga kindel muster ja toidab lisaks hingele ka keha.
Jookskem, õed hundid!

Kommentaare ei ole: