Niisama veidraid asju

Täna ärkasin kellu 6 paiku kuratteabmille peale, selg valutas hullu pidi, aga mujal sisekosmoses toimus termotuumareaktsioon ja kõrvus kõlas VÄGA reaalne raskerokilaul, päris minu enda laul bändiseades. Olgu öeldud, et kõik mu laulud elavad ainult minu peas ja neid ei ole kunagi kuskil mängitud, v.a. paar tykki akustkidra saatel aasta eest segastel asjaoludel haihtunud Võru autorite klubis. Okei, ärkasin yles, õnn ja armastus lahtusid hetkega ja jäi ainult valu. Nagu alati. Nyyd imen kohvi ja kytan pliiti, sest varsti tuleb pere ka yles. Ja siis ma lähen lõpetan ära eile parandatud peldikukatuse.
Seda õnnetut majakest oli hädasti vaja kõbida, sest hakkas teine yhte kylge pidi maa sisse vajuma ja torm viis pool katust ära. Oli laastukatusega, suure lainega eterniit peale löödud. Eile tõstsin seinad yles ja panin uued nurgakivid ja kruvisin kylge uue plekk-katuse (vana veranda lammutusjäägid), tänaseks on jäänud harjaplekk ja põrand yle vaadata.
See on esimene nö korralik töö, mida ma pärast märtsi lõpus-aprilli algul räigelt haige olemist teha suudan. Põmst on see võimalik tänu uuele ravumile, mis annab mulle juurde 3-4 tundi aega, millal ma suudan omal jalal seista ja isegi mõelda, enne kui voodisse värisema kukun. Elagu meditsiin.