Meie kyla eided teevad puid präägast, hommikust saadik, kus yks paneb sae käima, natukese aja pärast teine, õhtupoole hõikab naaberkylas kellegi kolmandagi yksildane tyvehai. Minagi võtan vahest yhe pilli kätte, vahelduseks kääksutan teist. Vastu harjunud eluviisi olen kevadisel kyttepuude tegemise ajal osa sellest rahvast, tunnen end yhtse pere liikmena, olen samasugune, nagu kõik, kui hubane.
Siis jõuab hiline õhtu. Päevade kaupa väljas tuuldunud inimene maandub voodisse, rullib uudiseid, lappab plogisid ja supleb sotsiaalmeedias. Ja siis annab universum inimesele tykikese kunsti! Sa mu magus Jeesus!
Uau. Lihtsalt. Uau.
Kuidas ta niimoodi.
1 kommentaar:
Oooo, millised !
Postita kommentaar