14 aprill 2023

Segased lugud

Korra oli kylasse asja, hakkasin aga sinnapoole liikuma ja pakkusin kyyti kahele meie teeotsast mööda jalutavale eakale provvale, kes hoopis soovisid jätkata oma jalutuskäiku. Kiire lobisemise tulemusena kutsuti mind kylakapelli rytmikitarristiks, sest eelmine olla ära surnud. Bändikaaslased on keskmiselt 75 aastat vanad ja meeldivalt musikaalsed. Eile oli juba 3. mäng ja mind ei ole ikka veel viisakalt minema saadetud. Teistel on akordionid, viiul, mandoliin ja värgid, mina oponeerin 12-keelse akustkitarriga. Lood on mulle ammu tuttavad vanad rahvalikud laulud, lihtsad mängida ja jämmida. Aga ikkagi, kogemuslikku segadust tekitab meie suur vanusevahe. Ma ei saa päris hästi aru, millesse ennast mässinud olen.
Pyhaba hommikul vara pidin lapse spordivõistlusele viima, sõitsin haige kaelaga autopiloodiga auto pehmesse murusse kinni (Sest tavaliselt see muru EI OLE pehme! Näiteks suviti!) ja sinna jäi auto mitmeks päevaks, kylasse liiklemiseks ja laste kärutamiseks pidin Käru kasutama (see mootoriga asjandus, mis meil muidu põhikohaga traktorina töötab). Täna lõunaks õnnestus juriidiline Abikaasa kutsuda appi autut murust välja vintsima, et saaks teise lapsega linna arstidele ja värki. Härra visiit kestis veerand tundi ja ilma teretamata ja headaegatamata. Hiljem selgus, et ma olevat sihukese näoga, et ei julge siiapoole vaadatagi. Ää, seda juttu kuulsin ma ka nt enne seljalõikust, ja siis, kui käsitsi ja ilma tehnika ning abimeesteta, väikelaps kotiga seljas, eelmise kodu sissesõiduteed ja hoovi ehitasin, lugematu hulk kive ja killut kyla taga sigala varemetest. Või siinkodus ilma abimeesteta varemeid kraamisin, mädapalki lõikasin ja prygimägesid koristasin. See, et ma olen värske kevade puhul juba mitu pikka päeva yksi aiatöid teinud, puid lõiganud ja lõhkunud ning muidu ennast lamedaks jooksnud ja näost saepuruvärvi ja kandiline, ei ole muidugi mingi asi. Õige naine teeb lennult seda kõike, aga valmistab päevas 3 sooja toitu, koristab perfektselt, näeb imeline välja ja naeratab alati. Mina ei ole õige naine. Saan päris hästi aru, millesse ennast mässinud olen.
Täna päeva lõpuks kylastasin ka oma hulluarsti, olin tema tänase päeva viimane patsient. Arst oli väga väsinud ja tydinud näoga ja teatas, et ATH on. Ma ytsin, et tean, et testi tehes ei pidanud ma midagi mõtlema, see test oligi mina ja minu kohta. Ja et see on meil perekondlik värk, ka minu esivanemate hulgas on tõesti rahutuid hypikuid. Valuvaigisti imede tõttu optimistlikuna otsustasime ka hypikuravi proovida. Läinud sygisest saadik ma muudkui aga muutun, sest loobusin gluteenitoitudest, umbes samal ajal valuvaigisti tõttu ka hommikustest antidepressantidest, ja osutus, et sellest oli palju kasu ja kergendust. Ma ei tea, milline ma olema peaksin ja milliseks ma muutun, aga kuna räige ylekoormuse ja hunniku igat liiki ja laadi traumade tõttu olen ma pikad aastad ilma inimese näota erinevates põrgupõhjades veetnud ja poolsurnud olnud, siis tegelt kaotada ei ole midagi. Ma saan väga hästi aru, millesse ennast mässinud olen.
Nyyd õhtul tuli korraks väga räme yksindustunde hoog kallale. Kahju oli sellest, et tänapäeva mõistes pikk koos- ja abielu otsa on saanud ja sellega ei ole enam midagi teha, kyll aga tuleb oodata põnevaid yllatusi. Esimene pool oli lootusrikas ja langevas joones kena, aga teine läks tõusvas joones lausa käest ära. Aga kuna ma pole elus mitte kordagi turvalist, võrdset, austavat suhet kogenud, ka äsjalõppenu oli tegelikult ebavõrdne ja ebaõiglane, siis tänase teadmise juures hoian kymne kyynega kinni oma turvalisest yksindusest. Annan endale väga hästi aru, et see oli inimsuhete loteriivõit ja midagi ligilähedastki ei saa enam iial olema ega tulema, sest mina. Ma tean väga hästi, mis ma olen, aga millise töö ja vaevaga seegi on tulnud, ja ei taha mitte kedagi vanu haavu torkima, lõbu pärast minu uut õrna nahka katki kraapima ja traditsioonilisi alandavaid rollimänge mängima. See lõhub kõik uuesti ära ja see ei ole seda väärt. Muidugi on koolilastega yksi majandamine keeruline, samas, kui laste isa, kes kõigi nende aastate jooksul jättis oma eripärade tõttu kogu olme minu kanda, aga nyyd, värske kõrgepalgalisena, naudib oma uut elu ja meie ei tule enam meeldegi. Raha rahaks, aga selle kõigega peab protsessima minu uus mina ja ma ei saa päris hästi aru, millesse ennast mässinud olen.
Tegelt, teisest kyljest saan.
Ma TAHAN olla päris uus.
Parem.
Palju parem. Enda jaoks.
Vana ei kõlvanud kuskile. Hyva lugeja on vana mind näind ja teab, missugune tuust see vana mina oli. Luban, et temast ei jää palju järele. Umbes nii, et ehitan porilombist botaanikaaia, vaat sellise.

2 kommentaari:

Lendav ütles ...

Sa oled väga kaua olnud igasuguste kivide taga kinni ja mülgastesse takerdunud. Kõik need praegused segased olukorrad on aga täiesti uue mustriga - neis on lootust ja perspektiivi ja soodsaid arenguid. Mul nii hea meel :)

Nell ütles ...

See ise ja päris olemine on üks paremaid soove ja tahtmisi. Teatud kontingendi tõrjub see küll eemale, sest mismõttes enam ei olegi vormitav ja volditav aga see on nende kaotus. Sul on selge siht, samastun ja elan kaasa. Ja pealegi öeldakse, et kolm korda vasakule on sama kui üks kord paremale... :D