Oi, ma alles jooksin.
Ilus ilm oli, hea kerge ringi liputada.
Kyttepuude tegemise hullumajast pesupesemise hullumajja.
Siis mustad nõud, rokased põrandad, tonn loomakarvu, lugematu hulk aiaprahti ja monumentaalsed puhtapesuhunnikud lahendada.
Väiksed koerad, väiksed junnid, suured koerad - võta kohe käru ja labidas ligi.
Abikaas käis minu hingerahu loksutamas ehk minu kokkulepitud maaparandusobjektilt oma korterile puid tegemas. Kraavidelt lõigati talve lõpus võsa ja jämedamad puud jäeti mulle kytteks lõigata. Tänase seisuga on päris palju veel lõikamata ja toomata, aga maijõua enam hästi, puud tuleb ka ära lõhkuda ja ise nad halumasinale ei lenda. Seega tõin, mis sain, ja sai moole, sai soole, sai taalegi. Ärme räägime praegu sellest, et ma käin juba aastaid yksi kallimaid tööriistu ja masinaid ostmas, et mitte kuulata hädaldamist "milleks sulle seda riista vaja on, minule ei ole seda vaja, miks sa kõik raha laiaks pead lööma, minul ei ole sulle midagi anda ja ma ei viitsi kaasa tulla, tahan rahus puhata" - aga mul on masinat vaja, eeltöö tehtud ja endal aeg ja raha olemas. Aga pärast võetakse rõõmsasti seesama riist, et oi, kui tore, et meil selline asi olemas on. Noh, viimane kord ytlesingi, et minu "mõttetut" uut saage ei võta, tee oma toas vedelev vana näss korda. Ma pole elu sees inimesel sellist töötahet näinud, ka noore ja ilusa minu jaoks ei pingutatud iial sedamoodi, samas on see mitmel põhjusel täiesti loogiline asjakäik. Missugune täiesti uus ja enneolematu kogemus, kuidas kunagi Sinu Rahvas olnud inimene muutub hoopis teistsuguseks olendiks, ta teeb asju täiesti ja demonstratiivselt omamoodi (veidralt lohakalt, mõnikord riistu lõhkudes, katkisi lihtsaltvedelema jättes), ta väliselt veel on enda moodi, aga tema sõnadel on teised tähendused ja kokkulepet kui nähtust ei eksisteeri absoluutselt. Seega ma olen Olendi arengut nähes juba aastaid hoolega uusi oskusi õppinud, et mitte eluvajalikes asjades ettearvamatust ja tujukast loodusjõust sõltuda ning probleemide puhul lihtsalt ilma vee ja kytteta miinimumprogrammile virelema jääda. Aga minu päevas on ainult 24 tundi! Hea meelega teeks kohe täna maja korda, ehitaks uue sauna ja vahetaks auto mootori, aga alati jõuab enne õhtu ja ma olen jälle ainult puid lõhkunud, maja kraaminud, lapsi sõidutanud ja syya meisterdanud, näpuotsaga varemekraamimist, aiatööd ja pätikindakudumist lisaks, mõnikord ema ja venda vaatamas käimisest rääkimata, koduloomade-lindude asjadest kõnelemata. Ja kas ma juba mainisin põnevat jaapani kompuuterkudumismasina mustridisainimise konsooli aastast 1987, mis alles pakendis istub? Vaat SELLENI ma täna kyll ei jõua.
Kirjutada saan tänu sellele, et istun naabermaakonna naabermaakonnas lapse rehateenuseasutuses ja mul on 3-tunnine logelemisteraapiaseanss. Joonistasin yhe moejoonise, ehitasin 2 laulu ja kirjutasin plogipostituse, aga kaasavõetud sokki kududa ei jõua, seanss saab kohe läbi. Hyvale lugejale yks tujutõstev asitõend sodimispaberilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar