05 veebruar 2022

Rajake udus

 Tuhnisin vanemates plogipostitustes, et leida luuletusi. Ja ma leidsin sealt hoopis midagi muud - iseennast. Täitsa lõpp, ma olin elus, mõtlesin, tundsin, suutsin ja tegin huvitavaid asju! Tänaseks on sellest vähe järel, oleme ausad. Kogu see supp, mis seljataha jäi, on mulle palju märke kylge vajutanud. Täna olen ma kuusekännuvärvi ja puupeaga mittekeegi. Suur osa selle tunde tekitamisel on rohkem kui 2 kuud kestnud talvel. Peale lumekyhveldamise, kottpimedatel hommikutel koolilaste sõidutamise, veevärgi täitmisel voolikute lappamise ja puude kärutamise ei ole õue muud asja, päevad on ikka veel lyhikesed, ja tillukeseks kahanenud talvine maailm kägardab ka su enda kokku nagu märja kinda. Aga pimedaim sydatalv on juba läbi, hommikul kellu 7 paiku on idataevas vähem pime ja kõik toataimed on uusi võrsekesi ajamas. Kui kaugemates maakondades vahepeal lumi ära sulas ja inimesed said muru kasvu imetleda ja seenel käia, siis meil on järjest 2 ja pool kuud maa valge olnud, aga talve on ju veel umbes poolteist kuud pluss kylm varakevad. Seepärast on iga roosa ninake ja kollane ladvake kulla hinnaga, see on elu jõud ja oodatud märk veel mäe taga, aga varsti kohale jõudvast kevadest.

Hyva lugeja ehk mäletab, et ma tegelesin vahepeal ketramisega. Et pole tykk aega mu lehtedel voki pilti näinud. Sellega juhtus selline kole asi, et lõnga sai palju, ma pidin vahepeal ju kuduma ka. Nikerdasin sokikesi, käsitsi, varrastega, sest kudumasinate jaoks pole ruumi. Vahepeal tikkisin ja õmblesin, sest oli kingituste tegemise hooaeg. Yleeile aga korrutasin paar vihti lõnga, mis läheb yhe koera- ja kyylikuvilla pakkujale vahetuskaubaks. Jeei, saab ometi kodust välja!

Kindlasti saab kodust välja. Põnev reis võib tulla ka sellest, et meie piiriäärse valduse naabritel käib metsavõtmine ja vend helistas eile õhtul, et harvesteri tuled paistavad soo peal seal, kus ei tohiks. Meil on soo servas veel riba palgimetsa ja levinud tava kohaselt kiputakse yldiselt veits yle piiri ka minema, et saaks suuremad koormad ja rohkem raha tasku panna. Naabritel on oma metsad juba maha võetud, viimane tutike läks eile, meie oma seisab veel pysti ja loomulikult tiirleb sellel näljaseid huvilisi ymber. Aga mina mõlgutlen selle yle, et lapsed on juba suured ja oskavad sae kätte võtta, palk on ju tore ehitusmaterjal nii ymaras vormis kui saekaatrist läbi käinuna. Vend tahab majapidamist lappida, meil on siin materjali vaja, ja milleks osta, kui. Kui just mingid ahned onud neid puid ära ei enne varasta. Kurat, ma lähen närvi.

6 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

See ajab närvi küll, ei saa ju oa ja vibuga metsaserva passima minna aga midagi tuleks nagu ette võtta küll.

Marfa ütles ...

Peaksid koos Katuga siia koolivaheajal külla tulema. Päike särab, linnud üürgavad, muru vajab juba niitmist.
Mul tuleb nutt peale, kui Eestimaa talvele mõtlen. Isegi mõtlemine tekitab meeleoluhäireid, mis veel selle kõige sees olemisest rääkida. Seega on kliimapagulus väga mõistlik valik, kuigi kevaded, suved ja sügised olen ma nõus vabalt ka kodumaal veetma.

mustkaaren ütles ...

Vend patrullib, me ise läheme nädala sees vaatama. Teise metsa juures see aitas.

mustkaaren ütles ...

Ei või olla!!! Teil on siis ju täielik troopika! Ärge igaks juhuks enne jyripäeva tagasi tulge, sel aastal on vääga palju lund 🎅

Morgie ütles ...

Peksa siukestele! Kas politseile helistamine aitaks?

mustkaaren ütles ...

Nad läksid ära. Tundub, et pysiti ettenähtud piirides. Kui midagi muud selgubki, siis on 2 kõnet - keskkonnaamet ja poolits.
Meie sootagune mets paistab läbi, sest kobraste tekitatud lodu on turbaraba servades kasvava kuusenoorendiku ära uputanud. Iga aasta saavad jahimehed paar elajat kätte, aga naabruskonnast tulevad uued.