Mistahes sõda on ropp raiskamine. Miljonite eest lastakse asju puruks, inimesed saavad surma, rääkimata hirmust ja reaalsest vägivallast ellujäänute kallal. Ma kasvasingi yles pideva kodusõja sees ja tunnen jälle oma esimeste eluaastate ärevusi. Need sõjad on minuga ALATI kaasas olnud.
Ainult et täna olen tugevam, võimekam ja tohin enda kaitseks kätt tõsta. See ei tulnud niisama kergelt, keegi ei andnud mulle midagi niisama ega armastusest, otse vastupidi. Ja paistab, et õhus on jätkuvalt mitmesuguseid võitlusi, sest mistahes kaos ja häda jõuab kiiresti naaberriikidesse. Tänu laamendamise keskel yles kasvamisele, 1990te kaosele ja Puhja valla kaklustele tean ysna täpselt, mida tunnevad need, kelle põllud värskelt pommiauke täis on lastud, majade aknad puruks lennanud, ja et iga võõras tähendab röövliga taplemist.
Mul on tunne, et lyhike armuaeg on otsa saanud ja JÄLLE tuleb elu eest võitlema või varjuma asuda.
Ma ei palveta, sest palved on jõuetud. Halamine annab vastaspoolele jõudu. Vaikin vihaselt ja kaalun tegevusplaane.
1 kommentaar:
Jah. Ropp raiskamine.
Postita kommentaar