Planeedi plaanid

Ei mina tea neist midagi. Mina olen väike patsill Tema Hiigelaususe pinnal ja tegelen oma kere elushoidmisega viisidel, mis on mu miljardit põlvkonda esivanemaid hästi teeninud. Neid viise on palju ja need muutuvad pidevalt. Praegu on päevakorras hiliste sygislillede imetlemine, majavammi tuvastamise järgne hämmastus ja sellest tulenevalt eluruumide laiendamine, esialgu loode suunas. Sygislillede jutuga tahtsin vihjata, et 5 kuud kestnud pidev mur..., tähendab, heinaniitmise maraton on pausil ja mul on ressursse majapidamise heaks ka muid asju teha. Näiteks seda, et.

Septembris ostis mu selgroos elav sisemine reptiil freesprussist saunaputka-lego, sest mitme aasta jooksul kogunenud killud läksid äkki sobivaks pildiks kokku, täiesti ootamatult kiiresti valmistasin Abimehe mõningase abiga platsi ette, ja peale igasugu eeltöid igasugu õue peal leidunud ainetega tuli tipphetk, 1 hullumeelne pikk päev haamri seltsis, ainult mu kallis haamer ja mina, ilma nõela pistmata, kaske-kaske, ja nyyd ongi onni karp koos. (Ajaloo huvides - katusekonstrui pikad prussid peksis  AbiMees paika, sest ma pidin lapsega rehateenustel käima, mina sain selle päeva lõpuks ainult natukene kruve lasta.) Sain selle pooleteise kuu jooksul enda kohta palju uut teada ja olen juba ette rõõmus eesseisvate katuse-, värvimis- ja sisetööde käigus ilmnevate avastuste yle. Hyvale lugejale teadmiseks, et 2 ja pool aastat tagasi elasin ma yle miski insuldilaadse toote, mis muuhulgas võttis suure osa mu mälust, või siis kustutas olemasolevate kaustade pealkirjad. Ma olen väga yllatunud näiteks sellest, et oskan kasutada igast saagesid, haamrit ja puuklotsi, relakat, segumasinat ja muid taolisi plekist mänguasju. Ma ei ole seda kuskil õppinud ja mõnda asja isegi mitte kõrvalt näinud, need töövõtted tekkisid kuidagi iseenesest igapäevaste tööde kogemuste ylekandumisena mitte nii igapäevastele materjalidele. Mu peaaju mäletab varasemast elust selgelt ainult igasugu lihttöid, lõputut teenindamist-sõidutamist-kurnatust-magamatust ja lakkamatut jauru igast suunast, et mina ja ainult mina olen kõigi lähedaste, naabrite ja kuratteabveelkelle kõigis hädades syydi, lisaks olen kole nagu põrandapesulapp, kohutav koba ja loll nagu loom, selline ei tohiks päevavalgel inimeste silma alla ronidagi, parem, kui veel kõrvad pea alla paneks, janiiedasijaniiedasi. Sedasorti teadmised ja tarkused aga ei ole minu arvates sentigi väärt, aga vaat need teised, mis ilmuvad mu kätesse ja jalgadesse siis, kui näen puiduvirna, või villahunnikut, või mõnda pilli, või tööriista. Siis kaovad rasked, ähvardavad ja maadligi vajutavad sõnad ja õhk muutub, aeg ja ruum liiguvad teisiti, yks, või rohkemgi mõõde ja jõud tuleb minu juurde, ymber ja sisse, ja Asjad hakkavad Toimuma. Ja siis äkki on korralik saetera või puurivarras ainus asi maailmas, millel yldse väärtust on.