Järve põhjast

Suve viimane kolmandik on käes. Valged ööd, mida ma härdalt ja hullunult armastan,  on otsa saamas. Ja Atlandilt tuleb juba sygise niisket hingust, see kobrutab taevas nagu kiirustav lambakari ja hetkiti on kogu maailm tiheda ja tinaraske veekardina all maadligi surutud. Ma olen siis kange ja kohmakas merepõhjaloom, kelle seljaaju kyll mäletab iidset soojas vees ulpimise mõnu, aga mitte seda, kuidas oli inimeste ehitatud maailmas keerukaid sõnamustreid punuda ja liikuda nende loodud peegelduste jälgedes. Miskipärast aga ei taha ma seda tagasi, tormi käes läbimärjaks pekstud olla või nõrkemiseni mullaga mängida tundub iga kell ohutum ja usaldusväärsem. Nad on kyll hingeta loodusjõud, kuid on alati minuga ja alati samad vanad head, nad ei jäta mind isegi unedes kunagi maha.

Ja taeval on mulle tihti midagi põnevat öelda.