Sinu igapäevast õudust

Ilm on pilvevarjus meeldivalt jahe ja täpselt parasjagu õrnalt tuuline, et kasvõi hommikust õhtuni niidumasinatega mängida, peenraid rohida ja eelmisest suvest jäänud palgijuppe talvepuudeks vormistada. Rääkimata õhtul koos perega millegi toreda tegemisest, pillide mängimisest või kuhugi sõitmisest, sest värske suvi ja alanud koolivaheaeg on alles noored ja paljulubavad.

Aga, aga. Eile juba natuke lõbutsesin selle kõigega. Ettevaatlikult, sest õrnad kohad kõhus. Pesuga tegelesin ja siin-seal kraamisin, see pole midagi. Rohisin, muidugi mitte liiga kaua. Lõikasin laste rõõmuks mõned palgijupid, ainult mõned ja mitte liiga kaua. Siis remontisin natuke murumasinat, ei olnud raske töö ja ei võtnud kaua aega, kuigi tööasend oli rõve ja ebamugav. Siis viisin kasvuka lae all päikese käes sulanud, sest sygavkylmutatud, hakklihapaki tuppa. Vaat seda viimast ei oleks kyll teha tohtinud, selle raske rabelemise käigus asi hapuks läkski. Kui ma seda neetud hakklihapakki tavakylmikusse panin, tundsin, et sapipõie kohal valutab. Ytlesin lastele, et tehke ise edasi, ja viskasin pikali.

Öösel kukkus vist immuunsysteem ka nulli, sest mind eelmisel nädalal kiusanud palavik ja köha-nohu tulid uue jõuga tagasi. Hommikul kohvi võttes oli pool tundi täiesti normaalne olla, aga siis hakkas kere oma elu elama ja kõik tänased plaanid tuli ära unustada. Kõhulõike koht ajab pilli, kõrvus vilistab 10 AM-raadiojaama ja mul on täiesti eredalt äratuntav depressioonikramp, mis käib alati koos haiget saanud Kõhulõikekoha valuga. Valu on õrn, tuksuv ja tuim, aga tekitab vibreerivat nõrkust ja sinna juurde kuuluv masendus on selline, et kõik on perses, KÕIK. Nyyd saab maailm otsa, poed pannakse kinni, absoluutselt kõik mulle olulised inimesed sõidavad teisele poole maakera ja ei anna oma uut mailiaadressigi, myts tõmmatakse põlvini pähe, riigikord muutub 180°, Kuu kukub maa peale ja ma ei jõua selle vastu mitte midagi teha, sest käsi ei saa ja jalg ei kanna. See tunne hakkas mind sellisel kujul kylastama peale lõikust, kui ma esimest korda kasvuhoones roomates haavale haiget tegin, see on selline värske ja lööv, alati sama ere ja kylastab mind iga jumala kord, kui Kõhulõige mõne töö tegemise järel natukenegi valutada suvatseb, ja ilmudes muudab mu suht teovõimetuks kogu ylejäänud päevaks. Selle teadmine muide ei kustuta antud masendust, aga aitab pingutada tähelepanu mujale juhtimiseks tegevuste otsimisel. "Ma PEAN pesu kokku panema, siis on vähem õudne. Ma PEAN selle begoonia ära kastma, siis annab surmahirm järgi. Ma PEAN uudiseid rullima, ÄKKI see on lõbus."

Päike paistab läbi akna ees rippuva kolmevärvilise begoonia. Ma kyll ei suuda rõõmustada, sest rõõmu pole enam olemas ja see ei tule enam iial, aga tean, et mõnel muul ajal see meeldib mulle hullumoodi ja ma pean mõnda aega seda eredalt säravat taime vahtima. Siis kindlasti hakkab parem. PEAB hakkama.