Tartu lapsed kasvatasid kogemata mitutuhat igasugu taime. Et need ei mahtunud korteri akendele ega rõdule ammugi ära, siis toodi mõnedsajad mulle nunnutamiseks või siis ellujäämiseks. Lapsed ehitasid isegi kastid ja tassisid neisse mõnevõrra kompostimisele minevat heina ja muud mutru. Kuna istutamise jaoks oli sellest vähe, siis tuletasin meelde oma iidseid mullategemise oskusi ja kärutasin juurde. Ma sain hakkama, jess, jess! Praegu on selleks ka väga mõnus soe ilm, peab ytlema. Ja isegi mu pea hakkas täna korraks normaalselt tööle ja suutis kastidele varjevõrgu jaoks konstruid korraldama hakata, avastus missugune, ja mitte ainult see!
Töö käigus tekkinud avastuste käigus avastasin, et suudan jälle erinevate saagedega erinevat puitu lõigata ja relakaga lihvida, sest seda on kunagi, kinniste Põrgu-uste taha jäänud aastatel, tehtud omajagu. Aga vara rõõmustada. Laias laastus 4/5 tööajast kulub riistade otsimisele, korraks käestpandud ja siis teadmata suunas põgenenud asjade tagaajamisele ning siis pärast veel ka riistade tagasi tuppa tassimisele, mille käigus mõni asi suudab jälle ära kaduda. Ma TEAN, et see ei peaks nii olema, et see raiskab niigi vähest asjalikku aega ja jõudu, aga yritan mõelda, et praegu on käsil allesjäänud oskuste ja võimete väljaselgitamine ja proovilepanek, et kiire tulemus ei ole elukysimus. Kere on veits imelik, näiteks arvab, et 32°C varjus, ehk siis u 55° päikese käes on mõnus soe, mitte et peaks kuumarabandust kartma, ja käsi ei saa õigel ajal aru, et relaka korpus on tuliseks läinud, ja sõrmeliigesed ei suuda enam täpselt haarata, vaid väsivad ruttu ära ja siis hakkavad oma elu elama. Aga see kõik on köki-möki, sest ma peaaegu tundsin korraks, et olen jälle elus ja raske viltvaibana rõhuv ning tuimakstegev surmaune-tekk on kõrvale nihkunud, ma sirutan juba käe, lykkan jalaga ja kohe-kohe olengi selle alt väljas ja vaba........
Töö kõrvale muusikat kuulates tekkis mu pähe laul. Tundus, et selles on sisu ja tunnet, et seda isendit on mõtet yritada kirja panna. Ja et värisevat kätt puhates mitte ylejäänud keret niisama vedelema sundida, tõin toast laulukirjutamise tarvikud. Aga siis, kurat võtaks, vahetasin muusikat. Osutus, et see uus muusika on mul kinnistunud töötegemise muusikana, kohe tulidki töömõtted kallale ja laul ehmus vait. Ja et vana muusika miskipärast justkui torgib, räägib juba mingit uut lugu ja ma kaotasin just midagi väga hinnalist.
Kurat.
Et hyva lugejat mitte pisarateni kurvastada - kõik ei ole päris kaotsis. Ma jõudsin juba loo sisu ja mõned read valmis kypseda lasta, enne, kui käsi hakkas puhkuse järele karjuma. Vähe, aga alustamiseks piisavalt. Aga enne töö!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar