Merehäda

Väljas on praegu paha mängida. Sa võiksid seda ju teada ja turvalist tubast elu jätkata, aga ei. Ikka on vaja minna, kuigi tuul puhub tormijope pahupidi, pekslevad puuoksad rebivad sulle eluvajaliku optilise seadme peast ja lennutavad selle kõrge kaarega mõõtmatult sygavasse hämarusse - aga sina jääd ju selle hämaruse siinpoolsesse otsa; jääkylm muda neelab ahnelt jalast lupsanud kummiku ning sul tuleb elu eest oma viimastest varustuseräbalatest kinni hoides lähima varju alla liibata. Mõnikord läheb paremini ja sa ei kanna metsiku looduse rynnakus nii palju kahju, aga ilm on ikkagi jäle ja haigekstegev. Asjatoimetusi tuleb teha kiirelt ja jõuvarusid hinnates, sest loodusjõudude talumine vajab lisajõudu, mis paraku läheb maha teiste asjade arvelt. 

Rõõm liigutada on kyll alles, kuigi sellel on hind. Mu 12-aastane mõistus nimelt ei suuda alati 120-aastase keha vajadusi meeles pidada ja jookseb liiga õhukeste sokkidega liiga kaugele, ning õhtul peab kuulama närvide pininat ja kõrvade vilekoori. Aga hommik on õhtust lollim ja järgmine päev jälle.

Märtsis on juba yksikuid hetki, kus november annab järgi. Näiteks on sajuhoogude vahel võimalik kyttepuud kuivana tuppa kärutada ning natuke ajaloo prygikastist väljailmunud või talvekurjamite poolt tekitatud sodi kokku korjata, aga pydelal pinnasel on selliseks agaruseks sobivaid ehk jalameest kandvaid paikugi veel vähe. Õnneks on minu maja liigveejärvekese keskel, ee, kõrguval saarel, mõne nädala jooksul voolab samune liigvesi mu põranda seest Võhandu poole ära ja ma saan jälle ennast tunda vaba inimesena, mitte Savist Saare merehädalisena. Nagu hyva lugeja isegi aru saab, on mul toas ja toa ymber ainult lyhikeste tiirukeste tegemisest kõrini. Ahje kytta, begooniaid kasta, teksapyksidest tekki õmmelda, valuvaigistit näksida ja nõusid pesta on ju nii tore, aga pysida oma tegemistega, maitea, 50 meetri raadiuses, nädalate kaupa, on liiast. Seni aga, kuni eelkõneldud õuemänguvabadus veel tekkinud ei ole, vaatan õhtuti enda lohutamiseks internetist ilusaid pilta. Mõni aeg tagasi kaevasin kudumismustrite maailmas ja leidsin tõelise pärli. See lihtsalt ei lase ennast unustada. Põhjamaade kudumiskunst on imeline. Ärge vaadake hindu, vaadake mustreid!