Koju jõudsin pyhaba pealelõunal millalgi, kui palavik järgi andis ja peavalu ikka silmamunadel mõnevõrragi töötada lubas. Kodu oli kylm ja haises, sest vanem laps oli hommikul vara laulukooriproovi läinud ja noorem laps on vaimupuudega ega suuda kylma ja märja vastu võidelda. (Kasvatusega pole siin midagi pistmist, olgu järeldavalt, aga etteruttavalt öeldud.) Siis osutus, et vett ei ole. Hydrofoor ainult pinises jonnakalt. Okei, ole siis. Tõin hädapärase pesu tarbeks analoogvahendi, tomatimaja juurest talvekorterist kraaniga siirupikanku, ja ära sa räägi, täiesti ergonoomiline asi nii suvel õues kui talvel köögis kraanikausi juures. Panin pliidi kytte. Siis, et maakera vähem kõiguks, võtsin toobi kohvi, panin tormijope, lammavillast kampsi ja põlvini Nokia kummari, ja uurisin asjakest.
Kurat, igasugu asju hakkas siis osutuma. Hydrofoor oli ära kõngenud, paagis mõra ja imivoolik põnevalt sulanud ning teisest kohast ka lõhki. Ja selgus ka seda, et vahepeal, viimatilahkunu ostmisest saadik, on samalaadsed vidinad põmst 3 KORDA kallimaks läinud. Siis osutus veel, et liitmikke ja voolikuid tuleb juurde osta, aga et ma olen ikka veel päris haige ja kõik asjad võtavad 8x rohkem aega, ja et uus, menetlemise käigus käigupealt ostetud hydrofoor on injektoriga pumbaga. Injektor on sygavate kaevude jaoks vajalik ja kahtlemata imeline vidin, aga minu elu tegi see keerulisemaks. Kõigepealt ei suutnud ma leida juhendiraamatust eestikeelset osa, siis ei suutnud veel vana systeemi lahti võtta ja toruvidinate kastist vajalikke juppe leida, riistu otsisin terve igaviku, sest tervis oli ikka veel paha, siis lihtsalt väsisin ära. Ja et ma unustasin mõlemal korral ehitusepoes käies uued torutangid ostmata ja vanarauakastis ei ole kõiki vajalikke suuri võtmeid... ja ma väsisin veel rohkem. Praegu on köögilaual tööasendis ruutmeeter Super-Mario varustust ja uus apastraat seisab laua all otsa peal pysti, sest ma lõikasin-kleepisin-kruvisin-silikoonitasin kyll piisavalt, aga asi tahab kuivada. Kuivamise aeg sai mitme muu tööga ära täidet, aga kruvimist jätkub veel ka homseks.
Hyva lugeja ärgu siin mõelgu midagi, ega ma siis syndind torumees ei ole. Mulle lihtsalt meeldivad kokkupandavad ja lahtivõetavad mänguasjad, eriti tore on see, et ise ei pea selliste konstruktorite juures absoluutselt midagi välja mõtlema ega lõikama-lihvima-jootma-keevitama. Kõik on standardsed jupid ja poes saada, ma olen ...kunagi ammu meie veevärkide varasemate versioonide tegemisi assisteerinud ja mis teha, ka mujal yhe silmaga vaadanud. Jooksvalt igapäevased hooldused ja vajadusel siit-sealt midagi ymber teha või vahetada pole lihtsa isetehtud systeemi juures keeruline, ma tegelen sellega ikka päris ammu juba. See on sedasorti kaunilt systeemne valdkond, mis mulle palju lihtsamalt meelde jääb kui nt 3-salmiline jõululaul. Mul on aga ka uus pea, ma õpin selle sisu tundma, õpin enda ymber asuvate systeemide sisu, see ei ole surmtõsine täiskasvanud inimeste asi, ma leiutan, hullan ja MÄNGIN nende asjadega. Veel enam, ma näen igal pool systeeme ja mustreid. Kui midagi segaseks jääb, loen internetist või helistan ilma häbenemata sinna, kuhu vaja, ja udune ruum muutub selgemaks. Kaotada ei ole midagi, mul on kasutada kogu dementiast tagasitulnu aru ja surnust ylestõusnu aeg. Teisest kyljest, 48 aastat on juba ära raisatud, võiks paar tykki ometi ka asjalik olla.
Aga millest me siin enne just. Palavik ja köha on läinud, aga tatitõbi on vastik, kõrvas on pidev rõve vile ja aju ei taha nuusates välja tulla, ajab niisama nina paiste. Võib-olla peaks puhkama. Äkki tuleb veel tänase kuupäeva sees uni, äkki saan juba homme terveks.
P.s. Leidsin ajaloo prygikastist oma vana peaga kirjutatud luuledused, ei tea kohe, mida arvata. Ma ei mäleta neist mitte midagi, isegi mitte nende kirjutamise ajal virvendanud tunnetuspilti. Ei pole meistritööd, aga sellised lihtsad laulukesed on kahtlemata MINU TEHTUD. 😮
3 kommentaari:
Kas sa ikka tead kui fantastiline inimene sa oled !
Ühinen rahmeldajaga.
Just.
Postita kommentaar