Äranäritud kuusekeste vahelt paistab päikeseke.
Muruke on jälle imekiiresti yle kasvanud natuke.
Sygisese pööripäeva ajal kell 4 on juba suhteliselt õhtu.
Aga ma olen harjunud, et sellisel soojal ajal läheb päike 3 tundi hiljem looja. Veider ja naljakas on, kui loodusjõud ja -nähtused teevad tavapäraseid asju imelikult, keeravad sinu aja- ja ruumitaju natuke vussi. Justkui oleks ilusasse unenäosse sattunud, aga päriselus ei ole iial nii kerge, vaba ja armastatud olla. Ma siis naudin niisama seda kiirgavrohelist hilissuve, mõtlemata kõigele sellele, mis puudu. 😀
1 kommentaar:
Just, naudime! Seda head, mis antakse.
Postita kommentaar