Mu vari

Mul ei ole just selgeim ja erksaim periood elus. Kole tundmatu tõbi on röövinud võime mõelda eredaid surematuid filosooflisi mõtteid, luua keerukaid abstraktsioone ja maalilisi luulekujundeid. Tegutsen hästiprogrammeeritud autopiloodil ja suudan isegi autoga sõita, aga vanaraua pukseerimine teeb juba vereringele kurja ja mootorsae käivitamine on enneolematult raske ja valus. Maailm mu ymber moodustab segaseid keeriseid ja entroopiaklimpe, mida ma siis käte ja jalgade võdinal eemale peletan, sest. 

See, kes talvel metsatöid tegi ja märtsis vana kyyni vundamendikivide pealt pehme pinnase ära vedas, pidi yks teine inimene olema. Praegu ma katsun võidelda umbrohtude ja kodumasinatega, teha lastele asjalikku nägu, vaadata, et vanemal pojal saaks kool lõpetatud ja kõik muud pere elajad oleks terved ja rõõmsad. Aga see ei tule kergelt. Selle kõige juures ma ei imesta, et meie koer on kuidagi imelikuks muutunud, käib mul taga, magab mu voodi all, mõnikord yritab viipekeeles suhelda ja aktiivselt, ikkagi inimesena pere elus osaleda. See on päris tore.