teateid põrgust e Tomati surm

Ilus, rammetu ja lämbe õhtupoolik lasus üle kogu köögi. Viltused päikesekiired paistsid aknalaual kenutavate maitsetaimede peale – basiilik, iisop, till ja murulauk tukkusid oma läikivate magusate võrsetega laisalt õrnas soojas pärastlõunatuulekeses, sest pererahvas oli akna lahkudes paokile jätnud. Mahe, mõnus augustituul hõljutas tasakesi samas lebava rosmariinipõõsa ja üle potiääre valguvate liivateevõrsete graatsilisi jooni. Ei märganud keegi, et hämaramas, pliidile lähemas nurgas läigatas miski pahaendeliselt. Kuldne siirupjas valgus uinutas meeli ja viis kõigil mõtetest selle, mis kohe pidi aset leidma.

Varjud pikenesid, päike kadus tasa, justkui kahetsedes suurte puude taha, tema viimased viiped liikusid tasa yle suure tammeplankudest köögilaua, mis tuhmis õhtueinevalmistamise ootuses akna lähedal ankrus seisis. Ja oli veel piisavalt valge, ei olnud tarvis süüdata tulesid, mis pidid ausaid hingi kuritöödest päästma ja halbu südametunnistusi peitu pugema sundima. Ometi muutus vaikus köögis seda rõhuvamaks, mida pikemalt laudade ja riiulite alt roomasid välja õhtut tervitavad tolmused varjud. Sajandivanusel laual lebavad köögiviljad hakkasid tasapisi närtsima, riiulilt maitseainepurkide ja pipraveskite rahulikust rivist õhkus sulnist, teenimisvalmis, asjalikku ootust.

Aknalaual seisvaid potitaimi läbis värin. Hele kogu avas uksi ja liikus kiiresti ning ettearvamatult ruumi seni rahulikus õhus. Saledad käed sulgesid akna ja sättisid köögilauale valmis tihedalt lõikejälgi täis, parkunudtriibulise suure lõikelaua. Selle keskkoht oli tume ja lohus nagu keskaegne timukapakk, nõgus pind hoidis endas tuhandete surmatud köögiviljade viimaseid ohkeid ja piinatud karjeid. Sellele õudsele asemele sättisid peened sõrmed yhe eriti ilusa, sileda, päikesest veel sooja tumepunase tomati. Tomat oli uimane, oli teda ju sydapäeva palavuses varrelt kaksatud ja soojas savikausis puhata lastud. Kuid lõikejälgedest triibuline ja saatusekaaslaste verest plekiline lõikelaud ei lasknud tal oma saatusest kaua teadmatuses olla. Tomati hing tardus õuduses. Ta oleks tahtnud põgeneda, kuid suutis ainult kergelt oma sisemuses seemneid väristada. Tomati mahl tõmbus jahedaks, kui ta nägi oma piinaja sitsikleidis kogu lähemale tulemas, käes teravalt helkiv kolmnurkne ese, mille otstarbes ei olnud enam mingit kahtlust. Koka kogu lähenes halastamatult järjekindlalt, aeg peatus, liikus jälle, venis, venis, vahemaa tema ja ta tardunud ohvri vahel vähenes halastamatult. Tomat teadis, mis nyyd juhtuma hakkab, ja ta tõmbus hirmust rohekaks ning sitkeks, tema elurõõmus magus mahlasus ja pehmus hakkasid kaduma.

Helkiv tera tõusis ja tegi esimese kiire lõike. Tomati kylge tekkis suur tume lahtine haav, mahl hakkas venivalt ja nirisedes lauale valguma. Kirjeldamatu valu läbis õudses abituses lebavat tomatit, keda tema tapja vilunud timukakäega kinni hoidis ning aina uusi surmavaid haavu lõikas, iga löögiga uhtes uusi ja uusi teravaid valulaineid yle õnnetu suvenautija. Tomati igast viilust tõusis masendust ja piinahõngu, tema mahl ja aina uued lahtilõigatud viljaliha viilud valgusid alistunult, kuid mitte leppinult pikali. Magus kyps suvi taandus kaleda, kahvatu surma ees. Sooja ymara tomati asemel lebas lõikelaua mõrvaasemel kahvatu, kylm, vesine virn veristatud köögiviljarattaid, piinast kõverad rummud ja väljajooksnud mahla syltjates lompides ulpivad seemned kaleda õhtupäikese käes kahvatumas ja värvi kaotamas. Tomat ei näinud enam, kuidas tema moondunud liikmed kokku korjati ja suurde klaaskaussi visati. Ta piinatud keha äratundmatud vedelad jäänused ei tundnud enam midagi.