Ilus,
rammetu ja lämbe õhtupoolik lasus üle kogu köögi. Viltused
päikesekiired paistsid aknalaual kenutavate maitsetaimede peale –
basiilik, iisop, till ja murulauk tukkusid oma läikivate magusate
võrsetega laisalt õrnas soojas pärastlõunatuulekeses, sest
pererahvas oli akna lahkudes paokile jätnud. Mahe, mõnus
augustituul hõljutas tasakesi samas lebava rosmariinipõõsa ja üle
potiääre valguvate liivateevõrsete graatsilisi jooni. Ei märganud
keegi, et hämaramas, pliidile lähemas nurgas läigatas miski
pahaendeliselt. Kuldne siirupjas valgus uinutas meeli ja viis kõigil
mõtetest selle, mis kohe pidi aset leidma.
Varjud
pikenesid, päike kadus tasa, justkui kahetsedes suurte puude taha,
tema viimased viiped liikusid tasa yle suure tammeplankudest
köögilaua, mis tuhmis õhtueinevalmistamise ootuses akna lähedal
ankrus seisis. Ja oli veel piisavalt valge, ei olnud tarvis süüdata
tulesid, mis pidid ausaid hingi kuritöödest päästma ja halbu
südametunnistusi peitu pugema sundima. Ometi muutus vaikus köögis
seda rõhuvamaks, mida pikemalt laudade ja riiulite alt roomasid
välja õhtut tervitavad tolmused varjud. Sajandivanusel laual
lebavad köögiviljad hakkasid tasapisi närtsima, riiulilt
maitseainepurkide ja pipraveskite rahulikust rivist õhkus sulnist,
teenimisvalmis, asjalikku ootust.
Aknalaual
seisvaid potitaimi läbis värin. Hele kogu avas uksi ja liikus
kiiresti ning ettearvamatult ruumi seni rahulikus õhus. Saledad käed
sulgesid akna ja sättisid köögilauale valmis tihedalt lõikejälgi
täis, parkunudtriibulise suure lõikelaua. Selle keskkoht oli tume
ja lohus nagu keskaegne timukapakk, nõgus pind hoidis endas
tuhandete surmatud köögiviljade viimaseid ohkeid ja piinatud
karjeid. Sellele õudsele asemele sättisid peened sõrmed yhe eriti
ilusa, sileda, päikesest veel sooja tumepunase tomati. Tomat oli
uimane, oli teda ju sydapäeva palavuses varrelt kaksatud ja soojas
savikausis puhata lastud. Kuid lõikejälgedest triibuline ja
saatusekaaslaste verest plekiline lõikelaud ei lasknud tal oma
saatusest kaua teadmatuses olla. Tomati hing tardus õuduses. Ta
oleks tahtnud põgeneda, kuid suutis ainult kergelt oma sisemuses
seemneid väristada. Tomati mahl tõmbus jahedaks, kui ta nägi oma
piinaja sitsikleidis kogu lähemale tulemas, käes teravalt helkiv
kolmnurkne ese, mille otstarbes ei olnud enam mingit kahtlust. Koka
kogu lähenes halastamatult järjekindlalt, aeg peatus, liikus jälle,
venis, venis, vahemaa tema ja ta tardunud ohvri vahel vähenes
halastamatult. Tomat teadis, mis nyyd juhtuma hakkab, ja ta tõmbus
hirmust rohekaks ning sitkeks, tema elurõõmus magus mahlasus ja
pehmus hakkasid kaduma.
Helkiv
tera tõusis ja tegi esimese kiire lõike. Tomati kylge tekkis suur
tume lahtine haav, mahl hakkas venivalt ja nirisedes lauale valguma.
Kirjeldamatu valu läbis õudses abituses lebavat tomatit, keda tema
tapja vilunud timukakäega kinni hoidis ning aina uusi surmavaid
haavu lõikas, iga löögiga uhtes uusi ja uusi teravaid valulaineid
yle õnnetu suvenautija. Tomati igast viilust tõusis masendust ja
piinahõngu, tema mahl ja aina uued lahtilõigatud viljaliha viilud
valgusid alistunult, kuid mitte leppinult pikali. Magus kyps suvi
taandus kaleda, kahvatu surma ees. Sooja ymara tomati asemel lebas
lõikelaua mõrvaasemel kahvatu, kylm, vesine virn veristatud
köögiviljarattaid, piinast kõverad rummud ja väljajooksnud mahla
syltjates lompides ulpivad seemned kaleda õhtupäikese käes
kahvatumas ja värvi kaotamas. Tomat ei näinud enam, kuidas tema
moondunud liikmed kokku korjati ja suurde klaaskaussi visati. Ta
piinatud keha äratundmatud vedelad jäänused ei tundnud enam
midagi.
Lapsed tellisid yhe hirmu- ja õudusejutu. Tegin siis neile 1. Loodetavalt tekitab see hyvas lugejas palju judinaid.
VastaKustutaJajah :) Ma olen eluaeg pidanud demagoogideks taimetoitlasi, kes väidavad, et söövad taimetoitu, kuna loomade mõrvamine on nende jaoks talumatu. Pole mingit vahet, milline elusolend toiduahelas elu kaotab.
VastaKustutaThelal on õigus ja Sina oled aplausi väärt. Kui Sa veel veidi pungestad ja nii värvikaid lugusid õhtujutuks leiutad, et nad ka kaante vahele saaks, seaksid end ühte ritta kuulsate õudukate autoritega. Meil ju sellise kirjanduse koht suur auk
VastaKustutaTäitsa püha tõde. Elu sööb elu. Nii ongi. Ka hiirel on paha, kui kass teda murrab, ja kes võtaks kuulda kapsa karjeid ja tomati kisendamist?
VastaKustutaUhh, see oli nii ehe õudusjutt, et mul siiani võbin sees...
VastaKustutaBRAAVO!
Väga mõjus lugu:)
VastaKustutaSee oli nüüd küll hea ja verd tarretama panev lugu peaaegu südaöiseks lugemiseks :D
VastaKustutaJube näh, kohe viis môtted sellele, et kui kasvuhoones hambad tomatisse lüüa...mis siis saab...
VastaKustutaheh kui haige
VastaKustutaPeabki olema
VastaKustutaOH issver sussver, nii jube kahju hakkas tomatist, et läksin kööki ja sidusin kõik tomatid taime varre külge tagasi , enam ma tomatit ei söö ja palun kõikide tomatite käest andeks keda olen juba söönud ...
VastaKustutaparim õudukas mida olen lugenud ... isegi silme ette kerkis ehmatusest kaameks muututunud tomati nägu ... Aitäh .
Novembriõõvane unejutt olemas nagu naksti!
VastaKustutaMul oli ka tomatist kahju, ma lasin enda omad blenderis möginaks - kiire hukk, ei pidanud kaua siplema.