juba pohlad pihlapuus...

Minu nõgeste, tigude, tihaste, konnade & kassidega asustet aias on ka mõned kypse suveaja õistaimed. Need on lilled, mis vihjavad minu igavese tudengi sydamele, et kohe, kohe algab kool! Qigi mind tõenäoliselt ei lasta enam yhegi kooli uxest sisse... aga tunne jääb.
Lõhislehine pä..., noh, talujorjen kiigutab paduvihmas kooldunud kaeltel qldseid päid. Selle põõsa kõrval on veelgi ameeriklasi - punane siilikybar, paar hiljaidanenud mahorkatubakataime, jorjenid, potitomat-bonsai (noh, teod on kõik lehed ära söönud) ning muud metsiqd yksteise sisse kasvanud hullud kylvid - tõrvikliiliad, päevaliiliate seemiqd, erinevad sibulalised, kassinaeri visad võsud.
Lapsed saan selle õppeaasta algul kooli-lasteaeda saata uhke heleroosa gladiooliõiega. - Peen õilmitseja, mida ma omaenda koolilapsepõlves mahajäetud koera kurbusega imetlesin, sest teistel oli ja minul ei olnud. Enamasti kulgesid kooliõed kylateid mööda koolimaja poole punaste, harvemini ka roosade kuremõõgaõitega... ning minul oli väike kimp astreid, mida vahest kevadel linnast toodud taimedest suure tylinaga, et segab lehmapidamist, kooli alguseks kasvatati... või naabrite juurest mõned õied toodi, et poleks jama nendega... OK, OK. Tagasi olevikq. Täna on minu peenardel valge-roosakirju ning ylitume lilla gladioolisort. Imeilusad, uhked. Kahju ainult, et see ime ei lõhna - minu silmis on lõhna puudumine miinuspunkt lillele... Gladiooli imelised õiemõõgad on sygise kauneim osa. Eriti lahedad on gladioolid aedmaasikate ning murulaugu kõrval, need lihtsad, madalad, söödavad taimed lausa tõstavad lopsakalt õitseva taime ilu troonile enda kohal!
Meil on pirniuputus. Ei, noored puud Miku & Pepi veel ei kanna nii tublisti. Tegu on pisikeste, suuresti kivirakku täis roheliste mummudega iidvanade puude ocast, millest ainult väike osa syya kõlbab. Ehk õnnestub mõnigi purk kompotti teha, loomulikult koos arooniaga, et olex ilusam!