Varahommikune mõtlemine

Täna helises äratuskell ootamatult, nagu ikka. Panin ruttu riidesse, kere kange ja pea yritamas edasi magada nagu alati, viisin koera õue, andsin kassidele syya, nagu alati. Kella ei vaadanud, mis seal ikka vahtida. Tegin kohvi, nagu ikka, aga ära juua ei jõudnud, nagu tihti juhtub. Haarasin pakendiprygikoti, vaatasin silmanurgast kella ja astusin ruttu uksest välja, nagu alati. Pyhkisin auto akendelt kastevee, panin masina käima, lylitasin raadio sisse. Kõik oli nagu tavaliselt. Sõitsin linna, parkisin poja töökoha parklasse ja teatasin takso kohalejõudmisest, nagu alati.

Osutus,  et ma olin tavalisest tund aega varem kohale jõudnud. Mitte just alati, aga ikka juhtub. Muud, kui lähemasse tanklasse energiajooki ja kartulivahvleid ostma ja siis parklas tõusva päikese kiirte õrnas soojuses molutades telo rullima, internetist pitsist maksikleitide lõikeid vaatama. Sool, rasv, jahu, internet, muusika. Ma olen seda teinud nii palju, ei midagi erilist.