Uue Bussi projekt kangestus sinna, kuhu ma ta parkisin. Korra nädalas käin teda välja kaevamas, misjärel jooksen tuppa nina yles sulatama ega suuda ennast sundida SINNA, SELLE SISSE tagasi minema. Valged tapjahelbed, noh.
Sygisel pooleli jäänud aidavare on seal. Kuskil. Näha ei ole, valge betooni hunnik on peal. Aga ma TEAN, et see seal on, häiritud olekuks on sellest enam kui kyllalt.
Kivikõvad valged känkrad on igal pool. Teede peal lahtise lume all on nad ka eriti kavalad. Kunagi suutsin tagaveolise Ford Transitiga mistahes oludes sõita sundimatult, vabalt, aga nyyd on närv ka tillukese esiveolisega - 2004. a tD Sharan, viisakad naelrehvid - sõites väga krussis ja sirgemaks enam ei lähe.
Ma pole 2 nädalat ennast hoogsamalt liigutanud ega isegi duši all käinud, sest valus on. Mitmekylgselt. Ja ma kavatsen seda vihata koos iga viimse kui minutiga, mis on jäänud suure kevade tulekuni.
Ja tuules hõljuvad õunad,
Nägudel talvine irve.
2 kommentaari:
Kas nüüd just õudne, aga... hangunud. Millest võib õudsuseks täiesti piisata.
On jah õudne! Isegi linnas on õudne. Ei taha mõeldagi, kui õudne see veel looduse keskel olla võib.
Postita kommentaar