Ei midagi erilist

Inimesed kirjutavad.

Palju kirjutavad, hästi kirjutavad. Ja kirjutavad yksteisele ja vastu ka, nii et kohe rõõm lugeda. Lugedes tekib mul alati häid mõtteid, mu nähtamatud sõbrad on alati nii toredad ja tujutõstvad. Aga mõtete kirjapanek on õhtul juba suur pingutus ja nii mõndagi jääb ytlemata.

Ma olen õhtuti uvitavalt yleväsinud. SITTAKANTI väsinud. Mitmel põhjusel. Ja siis jõuangi ainult siit nurgast ja sealt salongist läbi astuda, väheke taburetikesel istuda ja jutlejaid jälgida, aga ise sõna võtta enam ei. Mitte et maailm sellest midagi kaotaks.

Esmaspäeval oli mul synnipäev. Kui ma tavaliselt endale ise midagi väga ilusat ja meelepärast kingitsen, siis seekord ma ka tõesti MÕTLESIN sellele, isegi vaatasin yhte ja teist väga kindlat laadi asjakest, aga otsustusvõime väsis vaatamise ajal ära ja vormistada ma enam ei viitsind. No pole hullu, aasta pärast saab uuesti proovida!