Laiskvorsti 5 häda

Pidin viima poisid ja masinad hommikul emamõisasse, et las lapsed mängivad paar päeva onuga metsas t1blade mahajäetud pommiaukudes, tassivad mõne kummuli kuuse metsast välja ja aitavad vanaemal paar marja ära korjata. Hommik algas ilusasti, ärkasin vara, kuulasin metstuvide jutte, korjasin riistu, aga siis. Yhe masina käru pääle laadimisel hakkas ramp kolinal liikuma, masin loksus natuke ja mu vererõhk lendas lakke ja jäigi, tykk aega oli rõve olla, tuli lihasmälu peal tegutseda, aju oli paanikas. Siis linnas hakkas tanklas pea ringi käima, sest mitu aeglaselt liikuvat autot tekitasid luulu, et ma liigun ka ja sõidan kohekohe oma käruga poe nurga maha. Sellises olekus hiilisime tanklast minema, linnas sees oli miskipärast hõre liiklus, pikkamööda hakkas parem ja ma sain kõik tellitud 7 asja aetud ilma uute ehmatusteta. Kurja, ma ei saa aru, kas see on ravumitest, klimakteeriumist, lähenevast vanadusnõtrusest või kõigest kokku. Ma ei teinud ju midagi rasket ja ohtlikku, sõitsin ettevaatlikult ja ökonoomselt, kõik kulges viisakalt, siis laadisin lapsed ja kauba maha ja tulin tagasi... ja ei juhtunudki midagi koledat. Aga ikka on halb olla.

Nyyd peaks mul olema hea rahulik, õnn ja rõõm, keegi ei kolista arvutiga, ei aja nälja tõttu, ehk et mängiti arvutimängu ja unustati syya, imelikku juttu, ei tekita ladet musti nõusid, ei tekita sundi ja syytunnet korraliku ajamahuka slõu fuudi tegemiseks 2x päevas pluss sööma sundimine pluss majatöödele appi kutsumisel argumenteerimine. Tydrukud ajavad ka kuskil kaugel omi asju. Ma lihtsalt olen yksi kodus, vedelen voodis selili, äike kolistab naaberkyla kohal, paks kärbes jõristab lae all oma uue mootoriga. Olen juba 2 tundi vedelnud, rohkem ei viitsi.