Vanade asjade oluline puudus

Absoluutselt KÕIK minu sees ja ymber on osutunud kulunuks ning suuri koormusi ja äärmusi mittetaluvaks. Mingi teisipäeva hommikul ärkasin jõleda seljavaluga a la 2009, kauaaegsem lugeja teab, et see tähendas kyllaltki piinarikkaid kuid ja lõppes erakorralise lõikusega. Ja sama kolmapäeva hommikul. Ja neljapäeva hommikul. Täna miskipärast valutas natuke vähem, aga ju see valu lihtsalt rändas teise kehaosasse edasi... ehk siis osutus, et mu kõige olulisema kehaosa e auto teatud agregaadid ei soovi enam pikalt koostööd jätkata, ja millal täpselt nad vedru välja viskavad, pole loomulikult teada. Ma siis kuulasin nii oma mõistust kui ka tundeid ja ytlesin teatava kahjutundega ära yhe haruldase kylaskäigu erilisse kohta kaugel Põlvamaal. Seal nimelt toimub Paraleelmaailma pidu, vigursaagijate kokkutulek, ja kauaaegsem lugeja teab, et mootorsaag on ka minu oluline kehaosa, ja et ma tegin kunagi isegi syletäie puukujusid. Aga nyyd olen mina siin ja nemad on seal, ja ilmselt ei puutu me enam kunagi kokku. 

Katsun kuidagi vaigistada mitmeid õudseid mälestusi kuskil karup3rses välja surnud autost ja nt pimedas ning kylmas mitmeid tunde laibavedu oodates. Täna on olukord põnevam ja erutavam,  ma ei saa enam absoluutselt jalgsimatkata ning laibavedu tegema pole mitte kedagi kutsuda, seega minimeerime riske ja lihtsalt naudime seda vähest, mis puupeaga piraadil veel järel on - alati võib koperdada Triiplasse e kasvumajja ja kylvata kalifornia läänemagunat, rootsi lehtpeeti, apteegi tilli ja tyrgi uba.

Ah et miks ma endale pole mõnda toredat kuju meisterdanud?

Lubasin endale ykskord väga pidulikult, kui lauda ja heinakyyni varemed kraamitud olid, aga ait ja saun veel mitte, et enne ei tule yhtegi iluasja, kui varemed on kraamitud ja pinnas tasandatud, sest kunst kui luksuskaup nõuab korrastatud ymbrust ja teatud elujärjetaset. Kuna ma tegelen sellega põmst yksi ja mõnigi kord yle valude pingutades, siis võtab see veel mitu aega. Ja viisakas oleks enne veel ka majale uus voodrilaud panna. Aga ma vähemalt mõtlen sellele kunstiasjale. Õnnelikud on inimesed, kes ei pea ööpäevas valuvabasid tunde lugema ja katsuma sinna mahutada kõik eluvajalik, ja kõik muu lihtsalt kõrvale jätma.

Hea, et vähemalt keegigi kuskil suudab, oskab ja teeb. Aga ma ka ei moluta niisama, kui kurk ja till on istutatud, siis nokin jälle veidi vaat seda kunstiprojekti. (Hyva lugeja kindlasti teab, et see oli alles hiljaaegu suitsusaun.)