Vajalike asjade jaoks kasvatasin endale tugevad pöidlakyyned. Elu nõuab, et ma pean portmoneest* kõvasti kokkupressitud kundekaartide vahelt vajaliku välja koukima, käsitööd tehes pakist kangatykke ja kastist niite v lõngu õngitsema, mõnikord mõne kruvi kinni või lahti keerama, aiandushooajal mitmekylgselt pinnases kaeverdama, alati on köögis urgitsemist, kraapimist ja kangutamist, kõike seda kiiresti, täpselt ja tagajärjekalt. Kõige selle urgitsemise jaoks peaksin ma magama. Aga vasaku käe kyyned on mul lyhikesed, et kui vajalikud tööd ja asjad valmis tehtud, siis ma teeksin kasutuid, aga kosutavaid asju. Näiteks kangutaksin lahti akustkidrade keelte kinnituspunnid, et keeled ära vahetada, ja siis ma mängiksin. Kui ma suudaksin magada, siis oleksin ma nii tõhus, et teeksin ka mõned ammu poolikud laulud valmis. Ja lõpetaksin paar poolikut kudumis- ja õmmelustööd, sest uued ideed ja materjalid ootavad etteheitvalt riiulites. Paraku olen ma ikka veel yleval, kell on 4 läbi 10 ja pähe tykib mälestus varajastest 20-test eluaastatest, kus lapsepõlv oli juba mõnda aega läbi, organism oli kasvu lõpetanud ja ei vajanud enam und sellisel hulgal, et oleks maganud ykskõik mis oludes. Terve senise elu kestnud yksindus ja pysimasendus hõljus ja undas peas ning ma passisin ööd yleval, et hommikul magamatuna kooli minna. Kunstikool oli hea, seal oli teisigi unetuid - aga nende magamatusel olid lustlikumad põhjused, nemad olid normaalsed, mina olin teistmoodi ja minu magamatus karjus sõnatult kogu maailma peale, kus mul ei olnud oma kohta. Ja mina olen praegu rõõmus, sest omaenda toas, voodis, soojas toas mitme teki vahel on õnnis tunne tiksuda ja prokrastineerida, kuigi taustal on plinkimas punaste servadega kaustad "Poolikud Meisterdused Jõulukinkideks", "Pööningu koristamine", "Hilinenud Toomapäevatööd", "Kirjavahetus Maa-ametiga kaotsiläinud hypoteegimakse asjus", "Piiriääres tormimurru väljavedamise vennaga arutamine", millega seondub "Paar jõulusõitu lastega", siis "Kohutavat soppa täis läinud veevärgi läbipesu", ja ohfakk, veel vähemalt mitumitu kausta. Ja selle kõige juures on näiteks "Mul on imelikud hirmud", "Kedagi ei huvita mu ylisygavad laulud, sest minu lõust", "Ma olen meditsiiniliselt kaootiline, aga seda probleemi tunnistatakse ja ravitakse ainult lastel, ja sellest on palju häda", "Mul on veel räme probleem ylitundlikkuse ja paanikahäirega", "Sadistliku pedagoogika mõju minu isiksusele ehk kõik on algusest peale perses ja ma pean seda hoolega varjama", "Ma ei saa mitte midagi valmis teha, kui keegi juures on või pealt vaatab, kehamälus on sõim ja vastiku emotsiooniga töö poolelijäämine", "Ma ei taha enam kaaskodanike peksukott, tatitops ja kiususihtmärk olla, ennem elan yksildast maahulluelu, kuigi tahaks inemiste sekka" ja muud taolised koledad kaustad on kuskil paksu virna all ja suudavad ainult vaikselt vigiseda, aga kinni neid kaustu paneb ainult tugev kultuurilaks või korralik ajutrauma. Ma olen kole rööprähkleja, täna koguni nii kole, et kellu juba viis, magamise asemel, jooksutan nägemusi ja lahendusi asjadest, mille teostamiseks mul liiga vähe jõudu ja järjekindlust on, aga kõik on nii lihtne ja selge, ja vahelepõigetena hõljun ravimi mõjul rahulik-rõõmsates mantrana korduvate mõtete pilvedes. Yks sihuke pilv on "Mulle käib see maja närvidele, ma tahaksin mõned asjad hoopis teisiti saada. Ja mulle käivad praegused tööd närvidele, ma tahaksin teha hoopis teisi asju, kui praegu. Aga mitte keegi ei takista mul juba siin, juba praegu selle kõigega tegelda. Ma lihtsalt poen oma sisemiste deemonite eest peitu, väljastpoolt on tee vaba ja taevas sinine".
Sõna otseses mõttes.
(* - portmonee on rahakott. Eesti pungi Suured Vanamehed, punt J.M.K.E tegi laulu "Pitsunda", ja selles mainitud portmonee on asendanud mu ajus sõna "rahakott" jäägitult ja vastuvaidlematult.)
2 kommentaari:
Selle oleks ka mina võinud kirjutada kuigi mul ei ole sinuviisi ränka lapsepõlve ega muud olnud, ma olen sellisena lihtsalt sündinud. Umbes 50ks eluaastaks hakkasin sellega leppima, et nii ongi ja nii mõnedki koledad tundmused on pale seda kui ma otsustasin olla selline nagu ma olen tundmata huvi selle vastu mida teised mõtlevad, teevad või tahavad. Päris lõpuni see nii ilus ei ole aga parem küll. Portmonee on oivaline sõna. Minu kuulmisallikad on küll muud olnud aga meeldima hakkas see mulle kohe.:)
Ma ka ütleks, et elagu Big Pharma. Päike tõuseb ikkagi idast.
Postita kommentaar