Õhtud ja jutud

Ei tohiks kellelegi uudis olla, et kui elada inimtyhjas kohas ja inimtyhja elu, siis muutub sinus pikapeale kõik inimtyhjaks. Veelgi enam, sa kaotad näo, mille omandasid liigikaaslaste poole pöördudes ja õppides, millisena on kõige tervislikum seda teha - aga sellest ma puudust ei tunne, sest Linnast ära kolides sattusin keskkonda, kus teistele meele järele olemine oli tervistkahjustav ning meele järele mitte olemine ikka tervistkahjustav. Sellest vabanemiseks tuli mul endas leida suhteliselt olematuks materdatud julgus enda vajaduste eest võidelda, ja selle vilju ma siis siin praegu maitsengi. Head isu mulle, sest eelneva elu veidrused on need viljad teinud väga magusaks, pidagu kaaskodanikud neid vilju kui tahes õudseteks või viletsateks. 

Inimtyhjas elus kaotab inimene ka sõnad. Sul ei ole tarvis hommikul mõelda "nyyd ma äratan ennast kohviga, siis viin lapsukesed koolidesse, kyttepuudega teen neid ja neid asju...", sest elu jooksul omandatud oskusi rakendatakse automaatselt lihasmälul, autopiloodil, ilma vestlemata ja dotseerimata, kõik on selge ja töötab. Ja pereliikmetega ei ole ka pikka juttu, on yhed ja samad kindlad igapäevased teemad, muu jaoks leiab eriti covid-19 epideemia tingimustes harva võimalust, ajendit ja julgust, või pysivust koduses olukorras "ma räägin pärast edasi, praegu on vaja ruttu seda-ja-seda-ja-seda asja teha"  Su sisse tekib nõudlik kumisev vaikus ja sa hakkad igatsema teistsuguseid sõnu. Viguriga, mustrilisi, keerukaid sõnu.

Nii ka ma. Ei, raadiot mitte. Ma ei talu uimast pikka mämmerdamist yhe mõtte ymber, ohtrate kõrvalpõigetega juttu või hyplevat vaidlemist, sest mu tähelepanu hajub kiiresti ja tarkade inimeste jutust saab segav myra. Ma pean neid geniaalseid sõnu lugeda saama. Kirjutatud sõna seisab omal kohal, on selge ja maalib mustri, mida õhku hajuval, ilma kehata raadiosõnal pole ega saagi olema. Ja siis ma loen. Plogisid. Olen aastate jooksul avastanud mõned väga heas kirjakeeles, mulle meeldiva huumorihulga ka temperamendiga plogijad, eriti äge on see, et nad kirjutavad asjadest nii. Pagana. Õigesti. See tähendab mõningast elukogemust, kaaseluvormidest lugupidamist, halbadele nähtustele vastu hakkamist, kauneid kunste, armastust ja ilu. Nad on mitmekylgselt ilusad.

Ma ei saa praegu normaalselt magada, seepärast on mu nähtamatud sõbrad suureks abiks. Avan telo sirvija, rullin, klõpsin, ja avaneb muhe jututuba. Ma ei pea ise mitte midagi ytlema, sest isegi kui postituse teema algvaates midagi ei paku, siis kommentaariumis hakkab mitmehäälne vestlus ja mõnigi kommija ytleb asju, millele saan innukalt kaasa noogutada - jah, mina ka, mina ka arvan absoluutselt nii! Mul ei ole yhte ja ainsat lemmarit-suuvoodrit, sest tegu on ikkagi erinevate isiksustega, ja nad kõik on minust väga erinevate elukogemustega, aga see seltskond, need mõttevahetused, väärtusskaalade väljatulekud erinevate teemade käsitlemisel - minu jaoks on see nii kosutav. Nagu oleksin koju jõudnud, pere ja sõbrad istuvad pika laua taga ja juttu jätkub väga kauaks. Jaa, jaa, see on tegelikult illusioon, varjuteater ja tuulde kaduv udu, aga väga sydantsoojendav udu.

Ei, ma ei ytle, kes nad on, ma ei torma ka valjusti hõikudes pidusse oma lolli jutu ja viltuvalesti olekuga. Tegu pole mingi ideaalmaailmaga ja kui mind pärismaailmast  ohtra vägivalla abil välja puksiti, siis seda uut ma kaotada ei tahaks. Las on, nagu on, pole vaja häid inimesi häirida. Siis kirjutavad nad veel ravivaid sõnu.

Pildil on minu sydametunnistus nagu päikese käes mõnulev sammal.