Kõik värvid ei ole ilusad.
Mõni meeldib mulle vähem, kui see teine.
Enne selle teise valimist tuleb kinni katta olemasolev.
Sain veits inspiratsiooni ja pauerit (selliseid töid ei saa niisama tuju peale teha) ja võtsin loodusjõududega lootusetu võitlemise vahele yhe vähem jonnaka aine - köögi seina. Kõige koledam pind, ahju kõrval asuva peiduka tagasein, on juba esimese kihi pahtlit selga saanud, ja mulle meeldib see, mida ma näen, sest enne oli sõnulseletamatult koledam.
Ma ei jõua palju teha, aga roosa sisuga kapp on nyyd valge kruntvärvi all.
Tunne on, nagu oleks kohe 4 aastat noorem ja 2 aastat tervem, muahahaa!
2 kommentaari:
Oo! Selliseid töid armastan mina ka teha, sest suht kerge vaevaga saab palju ilusama asja (mööblitüki, seina jne).
Täna yks nurk, homme teine ja nii see käib. Vahepeal muid töid, sõite, asju ja hooldamistoiminguid, aga siis jälle.
Mõni asi või pind on probleemsem, nii et vahepeal tuleb ennast sundida - näiteks lae rookimine enne värvi, sest see on sõna otseses mõttes valus töö. Aga mis on köök värvimata laega? Koobas, ma ytlen.
Aga tapeete ma kardan. Lapsepõlves käis remont alati traumeeriva taplemise ja kisklemisega, nii et tänapäevani ei saa ma rahulikult poes tapeedirulle vaadata.
Postita kommentaar