Mull-mull

Täna on mul hommikust saadik  eriti vastikud syymekad. Sellised yle võlli syytunded, mille lained uhuvad sind nagu vana kalossi, raskelt, sygavalt ja päästmatult. Lapsepõlvest tuttavad kohutava vääramatu syy sundmõtted on tagasi. Veetsin kyll vahepeal lausa paarkend kena aastat suuresti ilma nendeta, rõõmus nagu kevadine vasikas, aga eks aeg kulub ja rõõmud kah. Miskipärast soovib minu kere tagasi pöörduda õndsasse lapsepõlve - aga seal pole mitte päikese ja soojuse - neid kogesin haruharva, vaid yhed teised lained.  Leevendamatud, kleepuvad, sind kokkukägardavad lained, mu vanad tuttavad.
Eks ta ole - yhest kyljest teed kellelegi-millelegi järeleandmisi, teisest kyljest maksad, nii et tolmab. Ja ei mingit rahu ja tasakaalu. - Kuna ma EI TALU õiendamist, pindakäimist, manipuleerimist, tylitsemist jne, siis on meil kodus kyll rahulik õhkkond, aga korda ja sisteemi leiab ainult yksikutest kohtadest, rääkimata suuremate tööde sujuvast korraldamisest. Ja tegemata tööd peksavad mind nagu hiiglane lumelabidaga korvpalli. Mul nimelt puudub ajus inimeste suunamise ja ylesannete jagamise koht, sest peaaegu kogu oma elu olen kõike suht yksi tegema pidanud, katsudes õiendajate ja mahategijate seisukohtadega leppida. Ega see lihtne pole, ja autopiloot käsib vait ja nähtamatu olla... Ja ma siis vahepeal mõnedel valgustatumatel hetkedel päästan, mida jaksan, mis tõbisematel perioodidel sh madalrõhkkonna ajal, koledaks on läinud. Ja õhtul ajalehepealkirju sirvides tekib kognitiivne dissonants.