Täna aga juhtus umbes täpselt samalaadne lugu. Sõitsin mina koos vanima ja noorima lapsega viimase rehateenuselt kodu poole, imetlesime talvepealinna imelist maastikku ja vääääga eriilmelist eraarhitektuuri. Taevas oli pööripäevale kohaselt madalal ja meie käeulatuse kõrgusel hõljusid laiskade vaaladena udupilved. Kulgesime vaikselt ja ajakohaselt spetsiesismi, filosoofia, religiooni ja rassismi yheks teaduseks kokku sulatades sinna, kuhu tee meid viis. Tee läks järjest kõveramaks ja kitsamaks, maastik järjest kynklikumaks. Ja siis me leidsime tee äärest selle.
Aga päris ise see tee meid ei viinud, vanem tytar on pyhendunud fotograafiatudeng ja tema yks lemmikuid on vanad ehitised. Õpingukaaslased jagavad yksteisele huvitavate kohtade infi ja siis noored muudkui avastavad. Kuna väga paljud huvitavad vanad hooned on hiljuti uusarendustele jalgu jäädes või lihtsalt kurja käe läbi maamunalt kadunud, siis vanade hoonete fotojaht on minu arvates tänuväärne spordiala. Ka see imeline väga korralikult ehitatud kirik on ajahamba all rusuhunnikuks vajumas. Mul on väga kurb meel nii ilusat hoonet lagunemas näha, aga teisest kyljest rõõm seda VEEL pysti seismas näha.
Paistab, et hiljuti on yritatud seda taastada, aga viimased siinkäijad pole just kenad inimesed olnud, sest uste ja akende katted on lõhutud.
Vikipeedia arikkel on päris rõõmsa näoga.
2 kommentaari:
Mure ja rõõm läbisegi moodustamas paratamautust. Ometi võiks keegi väikese ime korraldada ja selle kiriku päästa.
Noortel fotograafidel on vanade hoonete pildistamine väga tänuväärne ettevõtmine. Tänud Sulle, Kaaren, et ka meile pilte näitasid. Lisan lingi kodukandi lagunevast kirikust. Nii igaks juhuks kui veel noored ei tea. https://et.wikipedia.org/wiki/Juuru_P%C3%BCha_Vassili_Suure_kirik
Postita kommentaar