Ätituude

Päike on juba päris teguvõimas, aga hyva lugeja rõõmustamiseks rooside ega tulpide pilte veel panna pole, lumikellukeste piltidega aga on internet juba yle ujutatud.

Reedel kannatas juba aias jalutada ja paari kärutäie jagu taimede pealseid koristada. Ja avastada, et mygri on väga kohutav elajas - tema nahka läks sel talvel nii mõnigi lillesibul, pysikumätas ja isegi poole meetri jagu yhe noore õunapuu tyve, mis oli õnnetul kombel tormiga kompostihunnikule maandunud. Paksu lume all oli ju hää rahulik myrgeldada, õigemini mygreldada... Sa kurradi kurrat. Aga oleme optimistlikud - midagi on ikka mulle ka jäetud. Nt enamus martagonisibulaid on veel täiesti elus, kuigi veidi näksitud.

Hoov on pehme ja istutamisehooaeg avatud. Mu head sõbrad seisavad kannatamatult õuel ja ootavad. (Need oranži peaga)