25 aprill 2018

Tärkab maa seest

Ma ei armasta maa ja mullaga mängida mitte ilmaasjata. (Sellest rääkimata, et viimased aastad on olnud progresseeruvalt selja- ja kaelavalu poolt mustaks maalitud ja kõik doktorid suunavad mind nagu yks mees krooniliste haigete st suurte retseptiravimiannuste ja taastusravi maailma, kust minul enam tagasiteed pole.) Just praegu toimub rohkem kui pool aastat oodatud syndmus - kevadine looduse ärkamine. Marjapõõsastel on rohelised ninad ja kõrvad väljas, esimesed sibullilled tärkavad kosmilise kiirusega, esimesed umbrohud yritavad võimust võtta ja sulanud ning piisavalt tahenenud maa hakkab jälle maavarasid välja andma.




See rõõmustab mind mõnevõrra. Nagu ka see, et pikemaajalised ilmateated selleks suveks enam öökylma ja lund ei luba, see tähendab yhtlast ja tasast ilma. Mulle sobib, sest sygisel alustatud lääne- ja loodekaare st valitsevate tuulte poolne kuusehekk peab kähku paika saama. Ja nii tore on elu veidruste eest kuhugi rohelusse uppuva aia tagumisse serva sooja tuule kätte nokitsema minna.

6 kommentaari:

Marfa ütles ...

Oh, mul on 17 päeva veel oodata, siis saan kodumaal mullaga mängima hakata :)

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Näe, sul juba nartsissi saada :) Aiateraapia aitab isegi kui selleks roomata tuleb nagu mina seda teen :)

Futu ütles ...

Lõunas on ikka soojem. Meie nartsisside ninad on alles 2 cm. :)

Mairoos ütles ...

Hi-hii, minul siin Kesk-eestis on mitmetel nartsissidel juba suured õienupud - homme peaks vast esimese õie saama. :) Aga see Tete-a-Tete hääbus minul lõpuks ära. :D

Aidi ütles ...

Mul Haapsalu aias oli Tete-a-Tete, aga sinna ta jäi. Mõtlen ikka, et peaks uuesti hankima, oli ikka see kõige varasem.

Tsiil ütles ...

Jubagi! Vägev! Tuulte eest pagemisele kirjutan kahe käega alla. Maavarade ilmumine ... hhhhh