Koerateraapia ja kindaravi

Pärast kurnavat eilset, kui sai kummutiks kokku pandud mööblipoest ostetud hunnik kõveraid laudu ja kotitäis puupunne ja kruve, on mu kerel maailma ebaõigluse yle palju öelda. Aga ma ei lase ennast sellest häirida, vaid pean aknast langeva talvepäikese viltustes kiirtes hommikust koerateraapia seanssi ja nikerdan kindaid.


Ok, koer on seansiga rahul ja keeras ennast põrandale kringliks, aga kinnastega on yks lugu.
See lugu, et ma ei tee neid nö põhitööna, vaid muude asjade vahel nö puhkamiseks. Peenemate ja aeganõudvamate tööde puhul kipub aga käsi muutuma, ehk kudumine kõvemaks v lõdvemaks. Ka on lihtsam paari puhul esemete sarnasust jälgida, kui teha 2 eset korraga etappide kaupa. Ma yhel kindal harutasin juba umbes 50 rida yles, sest teine, pehmemalt ja lõdvemalt kootud kinnas, oli mõnusam. Ka pöidlakiilude mõlemal korraga kudumine teeb sarnasuse jälgimise lihtsamaks, muidu peaks hakkama paari nädala tagust tööd uurima ja aega viitma aju ragistamisega ja silmade lugemisega. Aega aga on vähe :)
Pärastpoole vaatan, mis kummutiga edasi saab. Sinna tuppa, kuhu ma kokkupandud sahtlid ja kasti lakkimiseks viin, on praegu ees pakk OSB suurplaate, st vaja on enne ruumi teha ja soojustamata tuba kytta. Aga enne on vaja natuke terapiseerida ja kevade tulekuks peavad pätikad ikka valmis saama.