Reis trummisoolo eest

Käisin vanemaid avitamas, nagu ikka. Sellise reisi programmi kuulub ka venna garaažis pillide kolistamine. Yks mees oli juba mõnda aega rääkinud trummide kohaletoomisest, et sõbraga bändi teha. Sest ma alustasin 2 aastat tagasi elektrikidra õppimist ja varustasin venda ka mängukraamiga. Me mõlemad oleme lapsest saadik pille kääksutada armastanud, aga varem ei olnud meil kummalgi võimalusi. Vend on natu vähem musikaalne kui mina, aga enamus pillihuvilisi ennast vähesest musikaalsusest segada ei lase, sest tähtis on pilli kõla kui selline, kitarrikola mitmekesised muud võimalused ja loomulikult seltskondlik element. Nojah. Mina pinistan kodus omaette oma bluusiringe, heviredeleid ja rokenrolli. Vennal on paremini läinud kui mul, tal on muusikutest tuttavaid ja yks sõber mängib trummi. Eile juhtus terve rida kokkusattumisi, mille tulemusena oli mul tohutu õnn venna garaažis mängida koos elusa trummariga. Tavaliselt olen ma rahvast rõõmustanud akustidega seltkonnalaule mängides, aga kui yles on pandud trummid, on põhjust kapist välja lasta oma pungi, bluusi ja muu hevi ja roki salajased varud. Ja musikaalne trummar hoiab rytmi ja kuulab poole kõrvaga, mida teised mängivad, olgu korralik syldilaul või improharjutus mingi stiili elementidega.
Ylilahe oli. Ma tahan veel elusate inimestega koos mängida.
Mul on veel 1 salajane tagavara - ema, kes koob kirikangaid. Juba pikemat aega. Erinevatel põhjustel on ta tundmatu kunstnik, aga tema oskused on hämmastavad. Ma lihtsalt pidin seda pildistama.
Sellest, kuidas meie Aidatagusemäe peal kelgulumi vihma käes loetud tundidega ära sulas, kuidas kasemets on juba märtsi teise poole värvi ja kuidas õhus on terav ja haigekstegev varakevadetuul, ei kirjuta, seda kujutab hyva lugeja omaenda kogemuse najal imeselgesti ise ette.