Paaril viimasel pildil on näha siinkandis mitte just igapäevast asja, nimelt liigniiskele põlluservale käsitsiehitatud teed. See on minu viimase 3 suve suurem kunstiprojekt. Muidu ei saaks kyttepuude ega ehitusmaterjalidega majapidamisele ligi, sest ylemine teejupike, 3 meetri kaugusel majaseinast ja köögiaknast, on juba naabritele erastatud ja jagatud ja nende poolt kahjuks pole iial normaalset teksti tulnud. Muidugi oleks tore, kui kõik inimesed oleksid võimelised suhtlema ja kokku leppima, aga kui ei, siis ma saan yksi ka hakkama. Viimased 3 aastat lisaks hädapärasele remondile ja majapidamisele hangin ja laon ma ka suure maja kyttepuud ise.
See kõik oleks tore ja meeliköitev, mõni teine oleks lausa õnne tipus sellise asjade seisu juures. Mõned kindlasti ongi. Aga kahjuks tuleb mul sellise eluviisi juures arvestada, et pysival palgatööl käia pole võimalik, pidevalt on mingi lahinguolukord (abikaasa tujud ja Pahatahtlikkus) ja laste inimeseks kasvatamine on kiusuajaja ja looderdaja kõrvalt ette teada kahtlane.
Olen olnud viisakas ja kannatlik, lahendusi otsinud ja aega andnud, aga karta on, et põhimõtteliselt sinu vastu tegutsevate inimestega ei ole võimalik mingite heade tulemusteni jõuda. Tarvis oleks olukord dokumenteerida, sest kardetavasti pean tulevikus kuulama oma abikaasa ja tema pere syydistusi selles, kui halb ja laisk ma ikka olen, kuidas ma võimatuid nõudmisi esitan ja kellelgi elada ei lase, jne. Jne. Ja neid "tunnistajaid" leiavad õnnetud meesterahvad ju alati. Algust on juba tehtud. Kahjuks ei ole kõike võimalik maandada huumoriga ja ise veel rohkem pingutamisega. Kui teisel on ikka luulud selle kohta, kuidas sa teda kiusad jne, siis leiab ta võimaluse õiendada isegi siis, kui sa oled terved päevad hoovi teises otsas puid lõiganud või kruusa kyhveldanud, samal ajal, kui teine terved päevad istub, suits suus ja alkoholipudel näpus, ja abipalvetele vastab naljatades, irvitades või sõimates, ning jätkates oma istumist.
Kuna ma olen siia pannud 11 aastat oma elust, väheste eranditega ise ostnud ja hankinud materjalid, riistad, haljastuse, majakraami ja hoolitsenud selle eest, et hullud naabrid asja lõhkumas ei käiks, nagu neil algul kombeks oli, siis on tekkinud olukord, kus mul on meie valduste suhtes tekkinud teatud nõudeõigus. Mis siis, et siinkandis naist inimeseks ja õigusi omavaks subjektiks ei peeta. Ma olen teinud töid ja asju, millega paljud kõvad mehed rumalusest, argusest ja laiskusest hakkama ei saa, aga ma pole ka jutumees. Ja see maksab.
5 kommentaari:
Lugesin Sinu postitusest välja kavatsuse, mida ammu olen Sinu postitusi lugedes oodanud.
Tundud olema tugev ja ettevõtlik naine. Edu Sulle!
T.
Ma ei kiirusta lahutama, sest põhikoolilastega maal pättide kõrval ilma meesmaskotita majapidamises ei ole yldse võimalik elada. Enamus inimesi vajab suhtlemisel meessoost suuvoodrit. Isegi vallaametnikud ja politsei ei aktsepteeri naist kui iseseisvat teovõimelist isikut, minu korduvad kogemused. Mitmel põhjusel on ka kindel, et elu lõpuni mul mingit uut armastust ei tule. Ja päris kindlasti ei tule abikaasalt lastele mingit elatist ega muud abi, sest tema emapere on ise abivajava vaimulaadiga ja suure rõõmuga mees "võetakse yle" ehk vabastatakse minu ahnete kyynte vahelt. Ma ei taha linnamajas prouaelu elavale ämmale seda rõõmu teha. (kahjurõõmus irve)
ja ometi ei saa ju selline olukord lõpmatuseni kesta
Meil oli kauges nooruses hüüdlause "Mehed seebiks ja maalt välja!". Täna ma enam nii ei arva - ma arvan, et maalt võib välja saata ka seebiks keetmata, ausalt! Äkki on mõnes riigis hull meestepõud ja nad annaks ränga raha eest sinna eksportida. Meestepõuaga riigis oleks meie meestel üksiti palju mõnusam elu, sest defitsiitset meesinimest ei saa ometigi tööga surnuks ajada.
Maailma kõige keerulisemad asjad on lähedaste inimeste suhted. Ja mitte miski ei ole kunagi ühene ega must-valge. Lihtsalt küsi endalt: mida mina tahan. Ja selle järgi tulebki teha.
Postita kommentaar