10 aastat istutusi

Juba hakkab looma.
Selle akna taga paistis varem kortermaja, kus käisid igapäevased joomingud, autostereod paukusid, purjus inimesed karjusid ja käisid nii mõnigi kord meil kodus laamendamas. See kestis aastaid ja kahjuks jääb unustamatuks varjuks kõigi mu sirelite ja kontpuude kohal.
Esimene suvi ei olnud võimalik suurt midagi teha, sest kohe samas, pirnipuu taga oli yhe suurema ryystaja ehitatud kuur ja praktiliselt kogu see aia osa oli tema koli täis. Isik keeldus seda ära kraamimast ja sõimas ja ähvardas meid kyll ise, kyll koos sõpradega. Sygisel lõime sae tema kuuri seina, siis hakkas meeletu kiirustamine ja kuu ajaga oli plats oluliselt puhtam.
Miks nii keeruliselt, no kas ei oleks võind mehe juurde kolida või see probleemne vare maha myya ja alustuseks 1-toalise korteri osta. Teate, mõni asi on seest suurem kui väljast. Isegi, kui esimene vaade on jube ja ootused madalad. Tookord mul ei olnud muud varianti kui viglavarrena seista, sest ämm mind ei sallinud, tahtis ilusat ja rikast miniat, ja yyrikorterid võtsid alati kogu mu palga, sellest raiskamisest tahtsin ruttu lahti saada...
Aga praegu on siin laga asemel, noh, park, ma olen hoolimata paarist jõhkrast ja mitmest vähem jõhkrast kallalekippumisest hoolimata elus ja rõõmus, sõidan bussiga ja oskan, tean ning armastan asju, mida yhetoalises korteris ei oskaks, teaks ega armastaks.
Meil on koledaid vaateid ka, aga neist mõni teine kord.