Platnoi puu all haukumas e pärast hispaania kitarrimeistrite yledoosi

Meil siin valmivad õunad. Uuuu. ((Am7, melismo y glissando, 12 sek) Kastemärjas põlvini murus sammuda veel ei taha, aga hõrk mõte õuna-astelpajumoosist ei jäta mind maha. (C ; D4) Pärast pikki aastaringe on läbipaistmatuks kasvanud nii mõnigi hekk. Pärast pikka kogumist syletäiest särkidest saama peab lapitekk. Ma ei ole elanud asjata, pole tyhjalt istunud, pole mõttetuse uinutavat suitsu sisse hinganud... Oma nooruse kohta mõtlen liiga palju, aga tuleb mõelda ka teiste eest, kes seda ise ei suuda. Ma ei ela ainult endale, mu aias saavad varju ka teised ja minu näpud mängivad kõigile soovijatele. Oleks neid ainult... Aga aed on sammudest tyhi ja hinnalist lapiruudukestetekki vajan ainult ma ise. ................... Pole hullu. Nagunii elame me ainult iseendale. Kui teised lepivad omaenda meeleheite hea ja odava seltskonnaga, siis juhtub harva, et sinu pakutud hea sobib. Aga hea, et sa olemas oled - pole vaja kaugele minna, kui tuleb tuju kellelegi mahlakaid lollusi käratada või möödaminnes mõnus tantsuline jalahoop v kivivise teha. .............. Oma 12-keelse lemmikkitarri aga pakin ma igal juhul kaasa - väike asjake, kaalub vähe, aga selle sees on terve maailm. Vahepeal pääseb mõndagi sealt välja. Hea lugeja! Ma olen oma elus liiga palju sõimata, peksta, kooli- ja töökiusata, vägistada, röövida, nälgida ja kylmetada saanud, seepärast mängin ainult väga valitud ja väga headele inimestele ja ainult kutse peale, ei pane yles ilupilte pidudelt ega tee videopäevikut, ei paku oma lugusid ega laule, sest rahvamass vajab klubimuusikat ja näkineidude ininat. Kauni näolapi puudumist ei saa ma inimkonnalt kuidagi andeks, selle taga olev huvitab väheseid, ja kättemaks on olnud hämmastavalt järjekindel, asjatundlik ja lõppematu. ................... Kurb lugu kastemärgade jalgadega. Ma ei ole ainus, kõigi metsade taga ja igas betoonlabyrindis elab sadu tuhandeid yksildasi naisi, kes pole oma elus armastuse kevadeid ja ilusaid suvesid näinudki. On virvendusi, kellegi huultelt pudeneb vikerkaari, on hapraid värvilisi lõuendeid, aga esimene tugevam tuul viib rumalad elukunstnikud tundmatusse. Sina jääd... ... PS. Kellel vaba aega palju käes ja puudub aukartus akustilise kitarri ees, las vaatab juutuubist Jose Luis Montoni, Narciso Yepesi, Paco de Lucia, Caetano Veloso, minupärast kasvõi Diego de Cossio mängu. Silitab kõrvu ja paitab mõistust, mul on telefoni 8G mälukaart neid peaaegu täis lisaks Elis Regina, Joao Gilberto ja veel mõne musikaalse tyybi ettekannetele. Eraldi rõõmu peaks musikaalsele inimesel pakkuma bluegrass, väga meisterlik ja palju parem kui nashvill vm kommertskantri. Alustuseks soovitaks Hayseed Dixiet, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida... ... PS2. Vastuseks lugejate kysimustele: kuidas on see võimalik? Sellel on väga lihtne tehnoloogiline vastus - inimese aju kujuneb esimeste eluaastate jooksul. Kui tootjatehases sisestatakse nii riist- kui tarkvarasse põhiinf eksemplari igakylgse alaväärtuslikkuse, tarbetuse ja õigusetuse kohta, siis hilisemate aastakymnete töö annab kahjuks ainult osalisi tulemusi. Paljud asjad jäävad kehamälusse ja mõjutavad, st pärsivad inimese teguvõimet, alateadlikke otsuseid, tekitavad foobiaid ja jätavad paljude eluks vajalike kohtade peale reaalse augu e puuduva mustrikoha. Seda on paljude lapse ja noorena viletsust kogenud inimeste peal näha. Aga enamasti on lapsepõlves omandatud krooniline viletsus koos harimatuse, mõne sõltuvuse, emotsionaalse nõrkuse, raskekujuliste hirmude ja krooniliste kehaliste v vaimuhaigustega. Neist inimestest enamus ei oska millestki enamast puudustki tunda ega oma elu parandamiseks midagi teha, nad jäävad virelema koduseinte vahele, getodesse ja poe taha. Mõni yksik soovib oma keskkonnast välja tulla ja midagi enamat õppida, kellekski-millekski saada. Neist omakorda väga yksikutest saab keegi. Mul ei ole see siiani õnnestunud, aga aega veel on! Muider, ma ei kavatse kedagi oma yleelamiste galerii detailidega kiusama ja häirima hakata, aga see on imehea alus tulevase bluusi ja muude kaebelaulude koolkonna jaoks! Elu ja kogemused on igayhel erinevad, aga kurbust tunnetame me ju kõik.