Talve käik

Kevad viskas täringut ja tõstis oma nuppu,

ilma keeras soojemaks ja ajas õiejuttu.

Mängulaual segamini seemned, juured, varred,

mängijatel silmis läik ja juustes heinakõrred.




Teine vise, vyrfel veeres hooga yle laua,

kevad juba samme seadmas yle talve haua.

Talve syda soe ei talund rohkem ärplemist -

täringu sai kätte, kevad vajas kärplemist.




Tõmbas valge mytsi pähe rohelisel mehel,

nina näpistas liig kiirel rohelisel lehel.

„Sohki tehtud kyllalt,“ leidis, laua keeras uppi,

haljendaval aasal seadis sööma vastlasuppi.