ma tahan maha minna. Praeguse seisuga on 1) siiajäämise kasuks kõnelevate argumentide ja 2) lahkumise poolt plusspunktide seis pigem viimaste kasuks. Ma vist olen pikad aastad ilmaasjata tööd teinud. Kui ebaoriginaalne ja tavaline. ............... Paljud inimesed on mulle öelnud, et seda, mida ma teen, pole kellelegi tarvis. Ja et kuidas ma välja näen ja kuidas elan jne. Halvasti, seltsimehed, halvasti!
5 kommentaari:
No välja näed Sa küll hea, muu kohta ei oska sõna võtta. Aga vaevalt, et töö, mida oled armastusega teinud, on tühja jooksnud.
Kas mingi asi on in või out, see selgub iseenesest, kellegi isiklikust arvamusest need asjad ei liigu. Ja midagi ei juhtu kunagi kohe. Ka hoolimata pidevast suurest tööst mitte. Toon kasvõi enda aiaehituse näite...praegu tiksub kuues suvi, kuid alles nüüd võin kosta, et midagi nagu hakkaks looma. Kuid, ikka hobina, põhitöö kõrvalt. Kui teeks järjest, siis oleks ammu vinks-vonks. Nii et ära lase pead norgu, ma ei teagi kedagi teist nii kanget naist, suur pere, remont, teeehitus, firma...cammoon, sa oled väga tubli.:) Ja väljanägemine on noortel täitsa iseenesest olemas, nemad ise ainult arvavad teinekord, et eiteamis.
Armas Kaaren! Ole ikka olemas, mulle on seda väga vaja:) Ja mitte ainult mulle - Sinu lapsed, Sinu aed, Sinu taimed, Sinu kudumasinad, Sinu imelised tööd ja tegemised, kõik vajavad Sind.
Kas saab kuidagi aidata?
Ära kuula inimesi kes sulle selliseid asju ütlevad. Ma kaldun arvama, et inimene kes sulle nii ütleb, tegelikult hoopis sõltub milleski sinust. Nagu näha ikkagi on ka inimesi kes sinust hoolivad ja vajavad. Ma tean, et vahel kui nõnda palju rassid ja tänu asemel saad "soppa kaela" tekib suur masendus. Aga tuleb lihtsalt leida mingi aeg, et lihtsalt rahus istuda ja mõelda ja rääkida. Sul on inimesi ju kellega rääkida, see aitab kui sa ei hoia kõike endas. Mul endal on ka probleeme, mitte küll nii suuri, aga viimastel aastatel on suhtumine tööandja poolt hullemaks läinud. Aga eks ma ka vahel vihastan ja siis lähen koeraga jalutama metsa ja rahunen. Jalutan ja vaatan ümbrust. Seal ma olengi aru saanud, et tegelikult on see ringi sebimine ja tõmblemine ning raha taga ajamine ikka paras mõtetus. Eks ilma ei saa, aga lolliks ka ei raba end. Me ju ikka teeme tööd, et elada mitte vastupidi. Ja nii ongi. Ma tean, et on seltskond inimesi kes näeks meid kõiki kusagil väiksel alal koos ja tahaks, et me teeks talle tööd ning arvaks, et oleme õnnega koos, et saame talle tööd teha. Unistagu edasi.
Aga sa mine kellegile heale tuttavale külla ja lõõgastu ning räägi. Jõudu ja jaksu.
Hei, Kaaren, võta minuga ühendust laupäeva asjus :)
Postita kommentaar