Kõrged mõtted e lyhike vastus lugupeetud Fideeliale

/Miks on vaja seinatäit kitarre?/ Lugeja soovib teada.
 - Lavakujundus. (Kohutavalt vali naer.)
Niisama mula ajada sellest, et mida sõin, kuidas saapapaelu sidusin, milliseid ilutooteid kasutasin ja mida raadiost ilmateadet kuulates mõtlesin, ei viitsiks ikka kirja panna v filmifailiks voolida. Videotegemine on palju komplekssem ja keerukam nähtus kui kirjatykk ja selle kõik osad peavad yksteist toetama, et igal juhul sisu heale vaatajale paremini hinge ja sydamesse jõuaks, mitte ei oleks lihtsalt rääkivate peaega tapeet. Kui ma teen aiavideoplogi, siis sätin tehnika yles mõne meeldiva põõsagrupi taustal sobiva valgusega kohas. Kui ma teen kirjanduslikku plogi, siis olgu selja taga tonn raamatuid mu audiaali toetamas. Muusikalistel eneseväljendustel peab kaadris olema soovitavalt vähemalt 1 pill ja tekstitoetav atmosfäär. Jne jne.
Aga siiani olen viljelnud kõige-kõige vähenõudlikumat zhanri - kirjutamist, aga mitte ainult. Ma kirjutan kirjeldavalt, proovin timmida päevapostituse stiili ja kindlasti arvestan sellega, et sõnal on sisu, tähendusi ja väge rohkem kui see esimese pealevaatamise ajal paistab. Ma olen mitte small-talk-sõnavaraga lobiseja, vaid pigem poeet, sest ...  - seda, mida ma oma plogis kirjutan, ei suuda keegi teine sellisena näha.
Kui mulle on kingitud mõistus ja võime sõnadega mängida, siis oleks rumal seda lihtlausetesse valada. Kõigest saab teha kuntsti ja teatavasti porist tõsta suudab inimene ennast ainult ise, kui ta leiab endas õiged sõnad. Hea lugeja ei tohiks mind võrrelda turvalises keskkonnas yles kasvanud tubli kodanikuga, sest oma põrgukutsikast inimesekssaamise eest olen ma väga palju maksnud ja maksan elu lõpuni. Ja musikaalsele inimesele on yheks tugevaks võlurohuks muusika. Kahjuks on mul synnist saadik ellujäämisega liiga palju tegemist olnud ja elementaarne haavade lappimine on paremaks saamise aja lihtsalt ära raisanud, see kahjuks kestab ikka veel ja jääbki kestma. Kuna osa koormast on sedalaadi, mis kandjat järelejätmatult põrgukoobastesse tagasi tirib ja kehamälust tihti silma- ja sõnamälusse ilmub, siis on väga oluline pidevalt võlusõnu meeles pidada ja shamaanitrumm saab vaikida ainult mõnes yksikus unenäos.
...............
Olen nii maailmamuusika kui ka eesti oma muusika ajaloost mitmeid huvitavaid raamatuid neelanud ja alati on pikaks ajaks yles jäänud kysimus - miks on pillimeeste ja mänguvirtuooside seas, eriti eestis, pea eranditult mehed? Naistel on olnud au laval seista hästivormitud välimusega lauljana, tantsutibid jätame seekord kõrvale, on kyll yksikuid korraks sähvatanud mängutähti, aga miks ei ole neid pikaealiste pillimängustaaride seas? Ja veel, miks tydrukute pillimängusoovi toetatakse palju vähem ja palju piiratumate, pigem akadeemiliste akustide, kui elektriliste instrumentidega, aga poisid on ajalooliselt alati vabad käed saanud? Miks yhiskond peab rokk-kitarristidest naisi imelikeks tyypideks ja veidrateks vanamuttideks, kelletaoliseks normaalsed naised saada ei tohi, aga meessoost teinekord ikka ysna ebamusikaalsed kitarrilkoperdajad, noortest superstaaridest puruvanade teeneliste artistideni, on paljudele-paljudele silmarõõmuks ja sydamerohuks?
Puhas ajalooline traditsioon ja postpatriarhaatne seksipõhine moraal, aga mitte ainult.
Hea Fideelia, kui Sa sel teemal Salumetsa "Rockrapsoodiale" korraliku tellisepaksuse järje kirjutad, siis mina olen pyhendunud ja tänulik ostja. Kindlasti on väga põnev kysitleda kesk- ja vanemaealisi inimesi nende kogemuse ja suhtumiste kohta pillidesse, pillimängu, muusikutesse ja muusikasse, jättes täielikult välja muusika kui massimeedia kaudu ruumi kujundava myratausta. Mul on pakkuda tohtutu hulk Lõuna-Eesti maakohtade ja depressiivsete väikelinnade inimeste suhtumisi ja käitumisi, samas ka linnainimeste omi, kelle suhtumistes paistab mõnekymne elektriajastuaasta tagant välja puhas 18. sajand e soopõhine segregeerimissund ja rida topeltmoraale, kuigi moodsad ajad ja enneolematu mitmekylgne vabadus lubaks eeldada selle võimaluste palju laiemat kasutamist.
Aiast täna ei räägigi, hommikul oli hall ja kõik tuduvad tasa kigiseva härmatiseteki all, väga rahulolematult.