Igal inimesel on sellele, mida ta teeb, või tegemata jätab, kaalukad ja mõjuvad põhjused. Vähemalt tema enda maailmas tema enda mätta otsast vaadatuna.
Lendav kirjutas oma viimases postis toredasti igasugu kraami korjamisest. Seda lugedes tulid mulle meelde lugematud keskealised ja vanemad inimesed, eriti pereemad ja maanaised, kes olid yles kasvanud kolhoosiviletsuses, või nagu minu põlvkond, 80-te defitsiidiajastul, mis jätkus 90-te majanduskriisiga, kus suurematest linnadest väljaspool ja elatusvõimaluseta maakohtades elati sõna otseses mõttes humanitaarabist, kuna kytusekriisi tõttu oli paari aasta jooksul sadade tuhandete inimeste elu langenud 19. sajandi tasemele. Sellesse aega jäi minu noorus, ja nälja -aastatel õppisin muuhulgas ära yhe tugeva tõe - minu kauni näolapi eest ei ole keegi iial naelagi seina löönud, targem on ise kõik vajalikud tööd ära teha ja kodus igasugu varusid omada, sest kaaskodanike abiga saab harva arvestada.
Ja töö tegemiseks on vaja riistu. Palju, väga erinevaid tööriistu. Puuriteradest segumasinani.
Riideid ja jalanõusid kogun ma sellepärast, et ei unusta iialgi lapsepõlves ja noorena kogetud pidevalt märgi ja kylmi riideid, aasta ringi yhed ja samad õhukesed närud. Tagavarasid peab alati olema juhuks, kui tuleb mingi raskem periood ja ei ole võimalik linna ainsa katkiläinud jope v saabaste asemele uut hankima. (sardooniline muig) õmblus - ja kudumismasinad saavad kyll vähe vatti, sest laste seas on praegu moes trikotaažist pusad, abikaasat käsitööesemed ei huvita ja perekondlikel põhjustel ma praegu tellimustöid teen väga vähe.
Ma armastan lapsest saadik väga pille ja muusikategemist, seda armastust ei võtnud isegi ära vastik kohustus lapsena kylainimestele akordioni mängida, et isa saaks pudeli viina... armastan pillimängijaid vahtida, võimalusel mängiksin ka ansamblis, aga minu kauni näolapi eest ei ole keegi iial nõus olnud vilepilligi kätte võtma. Seega, targem on ise endale korraldada selline kontsert, nagu parasjagu vaja on, nõudliku publiku (ja ma olen nõudlik publik) nimel olen nõus isegi korralikult ja täpselt pillivaldamist harjutama. Selleks on vaja palju erinevaid pille, pedaale, võimendeid ja kaableid. Elagu vaba majandus ja Euruupa Liit, sest ma mäletan hästi tõeliselt sõltumatu Eesti aega, palga - ja hinnataset ja seda, kui kättesaamatud olid veel kymmekonna aasta eest praegu imeodavana tunduvad pillid. Tänu viletsatele pillidele ei õppinud ma nooremana korralikult kitarre mängima, praegu muidugi on osad mängutehnikad kättesaamatud ja loomulikult on kinni ka bänditegemise uksed, sest muusik peab kõigepealt olema noor ja. Aga see ei takista mind oma lõbuks mängida, sest juhtmeid punuda ja pillidega toimetada meeldis mulle juba siis, kui kõplavarrest kõvasti lyhem olin.
Olen kogu elu olnud inimeste poolt mitte väga armastatud isik ja selle vastu aitab elu koos loomadega. Loomi ei huvita, kui kaunis või trendikas ma olen, neid huvitab see, et ma käitun nendega viisakalt, tujutsemata ja ausalt, sõbralikult ja loomalikult. Loomad ei taha mistahes põhjusel või lihtsalt tuju pärast mulle lollusi rääkida, käkki keerata ega kallale tulla. Ja ma võin neid usaldada. Turvatunne on elus väga tähtis asi ja selle puudumine on sama hea, kui sul pidevalt maa põleks jalgade all.
Kasvasin teatud põhjustel yles iseennast ja kõiki lapsi vihkava inimesena, aga esimest last oodates ajukeemia muutus selle koha peal tundmatuseni. Ma hakkasin sallima ja armastama, hoolima ja kaasa tundma kõigile maailma lastele. Mulle meeldis lapsi oodata ja värskelt syndinud last syles hoida oli eriline, mõnus, väga hea kogu keha tunne. Viimast last oodates aga selgus pere-, majapidamise - ja maaasjades nii mõndagi ja praegu tuleb rahul olla nendega, kes meil juba olemas on.
Lapsi kasvatada, st nendega koos ja neile asju teha on ka väga tore, sest nad on nii kompleksivabad, positiivsed, hakkajad, uudishimulikud ja avatud. Noorima poisiga on keerukamad lood, aga et tema oleks ka vähemalt talutav ja vahest isegi tore laps, selleks ma olen pikad aastad tööd teinud ja teda võimalikult hirmuvabalt kasvatanud ja elama õpetanud.
Täiskasvanud inimesi ma ei kogu, neile ma ei meeldi. Aga pole hullu, mul on omaehitatud maailm ja siin on alati tegemist, nii et nädalate kaupa häid tuttavaid mitte kohata pole yldse probleem.
Aed ja loodus maja ymber on iseenesestmõistetav, ma kasvasin metsas yles ja mets lohutas nii mõnelgi halval hetkel. Elusad taimed ja puud tekitavad minus rohkem häid tundeid kui nt linnatänaval kõndivad võõrad kurjad inimesed. Päikese käes mõnulev elus taim on midagi kirjeldamatult head, see on, nagu ma lapse syndi kirjeldavad lõigus mainisin, kirjeldamatult hea kogu keha tunne.
Paistku päike meie kõigi maailmade peale. Sest päike on elu tagasitooja pärast pimedat ja mitmekylgselt tumedat talve.
Lendav kirjutas oma viimases postis toredasti igasugu kraami korjamisest. Seda lugedes tulid mulle meelde lugematud keskealised ja vanemad inimesed, eriti pereemad ja maanaised, kes olid yles kasvanud kolhoosiviletsuses, või nagu minu põlvkond, 80-te defitsiidiajastul, mis jätkus 90-te majanduskriisiga, kus suurematest linnadest väljaspool ja elatusvõimaluseta maakohtades elati sõna otseses mõttes humanitaarabist, kuna kytusekriisi tõttu oli paari aasta jooksul sadade tuhandete inimeste elu langenud 19. sajandi tasemele. Sellesse aega jäi minu noorus, ja nälja -aastatel õppisin muuhulgas ära yhe tugeva tõe - minu kauni näolapi eest ei ole keegi iial naelagi seina löönud, targem on ise kõik vajalikud tööd ära teha ja kodus igasugu varusid omada, sest kaaskodanike abiga saab harva arvestada.
Ja töö tegemiseks on vaja riistu. Palju, väga erinevaid tööriistu. Puuriteradest segumasinani.
Riideid ja jalanõusid kogun ma sellepärast, et ei unusta iialgi lapsepõlves ja noorena kogetud pidevalt märgi ja kylmi riideid, aasta ringi yhed ja samad õhukesed närud. Tagavarasid peab alati olema juhuks, kui tuleb mingi raskem periood ja ei ole võimalik linna ainsa katkiläinud jope v saabaste asemele uut hankima. (sardooniline muig) õmblus - ja kudumismasinad saavad kyll vähe vatti, sest laste seas on praegu moes trikotaažist pusad, abikaasat käsitööesemed ei huvita ja perekondlikel põhjustel ma praegu tellimustöid teen väga vähe.
Ma armastan lapsest saadik väga pille ja muusikategemist, seda armastust ei võtnud isegi ära vastik kohustus lapsena kylainimestele akordioni mängida, et isa saaks pudeli viina... armastan pillimängijaid vahtida, võimalusel mängiksin ka ansamblis, aga minu kauni näolapi eest ei ole keegi iial nõus olnud vilepilligi kätte võtma. Seega, targem on ise endale korraldada selline kontsert, nagu parasjagu vaja on, nõudliku publiku (ja ma olen nõudlik publik) nimel olen nõus isegi korralikult ja täpselt pillivaldamist harjutama. Selleks on vaja palju erinevaid pille, pedaale, võimendeid ja kaableid. Elagu vaba majandus ja Euruupa Liit, sest ma mäletan hästi tõeliselt sõltumatu Eesti aega, palga - ja hinnataset ja seda, kui kättesaamatud olid veel kymmekonna aasta eest praegu imeodavana tunduvad pillid. Tänu viletsatele pillidele ei õppinud ma nooremana korralikult kitarre mängima, praegu muidugi on osad mängutehnikad kättesaamatud ja loomulikult on kinni ka bänditegemise uksed, sest muusik peab kõigepealt olema noor ja. Aga see ei takista mind oma lõbuks mängida, sest juhtmeid punuda ja pillidega toimetada meeldis mulle juba siis, kui kõplavarrest kõvasti lyhem olin.
Olen kogu elu olnud inimeste poolt mitte väga armastatud isik ja selle vastu aitab elu koos loomadega. Loomi ei huvita, kui kaunis või trendikas ma olen, neid huvitab see, et ma käitun nendega viisakalt, tujutsemata ja ausalt, sõbralikult ja loomalikult. Loomad ei taha mistahes põhjusel või lihtsalt tuju pärast mulle lollusi rääkida, käkki keerata ega kallale tulla. Ja ma võin neid usaldada. Turvatunne on elus väga tähtis asi ja selle puudumine on sama hea, kui sul pidevalt maa põleks jalgade all.
Kasvasin teatud põhjustel yles iseennast ja kõiki lapsi vihkava inimesena, aga esimest last oodates ajukeemia muutus selle koha peal tundmatuseni. Ma hakkasin sallima ja armastama, hoolima ja kaasa tundma kõigile maailma lastele. Mulle meeldis lapsi oodata ja värskelt syndinud last syles hoida oli eriline, mõnus, väga hea kogu keha tunne. Viimast last oodates aga selgus pere-, majapidamise - ja maaasjades nii mõndagi ja praegu tuleb rahul olla nendega, kes meil juba olemas on.
Lapsi kasvatada, st nendega koos ja neile asju teha on ka väga tore, sest nad on nii kompleksivabad, positiivsed, hakkajad, uudishimulikud ja avatud. Noorima poisiga on keerukamad lood, aga et tema oleks ka vähemalt talutav ja vahest isegi tore laps, selleks ma olen pikad aastad tööd teinud ja teda võimalikult hirmuvabalt kasvatanud ja elama õpetanud.
Täiskasvanud inimesi ma ei kogu, neile ma ei meeldi. Aga pole hullu, mul on omaehitatud maailm ja siin on alati tegemist, nii et nädalate kaupa häid tuttavaid mitte kohata pole yldse probleem.
Aed ja loodus maja ymber on iseenesestmõistetav, ma kasvasin metsas yles ja mets lohutas nii mõnelgi halval hetkel. Elusad taimed ja puud tekitavad minus rohkem häid tundeid kui nt linnatänaval kõndivad võõrad kurjad inimesed. Päikese käes mõnulev elus taim on midagi kirjeldamatult head, see on, nagu ma lapse syndi kirjeldavad lõigus mainisin, kirjeldamatult hea kogu keha tunne.
Paistku päike meie kõigi maailmade peale. Sest päike on elu tagasitooja pärast pimedat ja mitmekylgselt tumedat talve.
8 kommentaari:
Oo jaa. Mul on oma postitus poolik, Sinu oma tuletas veel nii mõndagi meelde. Ma korjan ka tööriistu tasapisi. Jube kallid on, kõike korraga ei jaksa... Ja siis pille. Püüan ennast ikka tagasi hoida, aga mõnigi kõlisev-kolisev pilliplänn on hinge peal. Ja lõngad ja kudumisvardadad, heegelnõelad, värviline klaas ja tina, puumaterjal... Neid korjatavaid on eri ajaperioodidel erinevaid. Olen ka odavaid (aga ilusaid) üksikuid tapeedirulle kogunud, mõni on ka sihtotstarbelisse kasutuse läinud. Kive kogun, massaaži tegemiseks ja niisama ka. Kangaid (sest kes teab, millal on hädatarvidus tekikott või piduseelik valmis õmmelda?). Nüüd olen avastanud uue kogumiskire - seemned.
Kunagi ma kogusin ka inimesi, sest vanasõna juba ütleb - 100 sõpra on rohkem väärt kui 100 rubla. Aga nüüd ma lasen inimestel rahulikult olla, ei sildista neid enam oma kogusse. Las sõbra olla niisama :) Mõni tuleb, vahel mõni läheb. Mis seal ikka. Tuleb ka tunnistada, et paraku ma ei hoolitse oma sõprade eest sugugi nii hästi, kui muu varanduse eest, vaid loodan, et sõbrad enamasti kuidagi ise hakkama saavad (ja kui abi vaja, siis küsivad otse ja sirgelt). Nii et. Anna märku, kui midagi teha saan.
Aitäh, kõige rohkem vajan ma seda, et te olemas olete ja pakute moraalset tuge. Ma vajan inimesi, kes mõtlevad huvitavalt ja ytlevad ning teevad mõnikord ootamatuid asju, see mõjub värskendavalt. Materiaalse maailmaga toimetulemiseks on mul omad nipid ja trikid, ja pärast 90-id ei ole enam ykski nälg ega rahapuudus kole ega väljapääsmatu. :)
Veelkord, siinkandis on inimesi vähe, ma tunnen ennast yksikuna, aga plogide lugemine toidab hinge päris korralikult.
Paistku Sulle ikka mitu päikest korraga
Tööriistu olen ma ka terve elu kogunud, nõukaajal polnud neid lihtsalt kuskilt võtta ja hiljem on rahakoti paksus otsustama pannud, mida võtta, mida seekord jätta. Aga nüüdseks on park päris korralik ja kui midagi teha vaja, ei jää vajaliku riista puudumise taha midagi.
Igasuguseid käsitööaskade varusid on ka pool maja täis, aga tegemise tuju pole sel aastal peale tulnudki ja vaevalt, et tuleb ka, enne jõuab vist kevad kätte. Igal asjal on oma aeg ja vägisi punnida pole mõtet.
Päike aga on elu alus. Paistku ta meile kõigile.
Mulle meenus seda lugedes, et mul on raske vanu 90ndte Rootsi humanitaarabi kaltse ära visata, sest mõtle, kui tuleb sõda? Meie kliimas ei jää riieteta ellu. Kuigi ma pole neid jubedaid kaltse 20 aastat kandnud, võivad nad sõja ajal mu elu päästa! Ma ei ole kunagi sõda näinud. Milline üldse oleks kaasaegne sõda? Äkki see juba käib?
Päikest rohkem sulle ja positiivseid mõtteid :) Jäta minevik selja taha, unista suurelt, väga suurelt. Mõnikord kipuvad unistused täide minema, vähemalt mina loodan nii. Edu ja jaksu sulle kõiges, mis ette võtad :)
Päikest!:)
Jaa, otse loomulikult peab olema kodus palju lõnga, vaibamaterjali, pärleid, raamatuid, kangajuppe jne.
Aga hilpe ma pikalt ei hoia, vbl mõni eriti südamelähedane ese...Riietega on see asi, et kui pole 3 aastat vaja läinud, siis aidaa.
Mul kahjuks tööriistu ei ole, minu jaoks on need ikka veel liiga kallid (ja kui aus olla, siis pole ka oskusi nende kasutamiseks. Mida mudiugi saab omandada). Aga igasugust käsitöömaterjali (ja vardaid-heegelnõelu) koguneb küll pidevalt.
Kaltsukahilpudega on vähehaaval tekkinud oskus neist vabaneda, eriti peale seda, kui avastasin uuskasutuskeskuse, kuhu nad viia saab. Päris katkised viskan muidugi ära, aga mis vähegi kantav - äkki kellelgi kuskil on just seda vaja. Samas ma ise ei suuda eriti omale riideid uhiuuena poest osta - need on üle mõistuse kallid mingite tobedate moodide ja brändinimede pärast. Nii ostangi asju vaid humanast või äärmisel juhul lihtsast odavast ketipoest (Prisma näiteks). Lõppude lõpuks on need vaid kehakatted. Elu mõte on hoopis milleski muus. Mul on küll palju sõpru ja ma suhtlen nendega palju, aga viimasel ajal kipun väsima ja siis taandub suhtlus vaid mu kallile perele. Pere, see on kõik, mis õnneks vaja tegelikult.
Palju päikest Sulle!
Ahjaa, mul on nii kahju, et mina muusikast kaugele peletatud olen, kuna maast-madalast on mulle selgeks tehtud, et ma viisi ei pea ja muusikalist kuulmist ei oma. Suurena alles sain teada, et see on ka tegelikult mingil määral õpitav.
Postita kommentaar