Kokajuttude õrn kaja

Väga mitmes plogis on viimasel ajal inspireerutud toidust ja sellele kuluvast rahast. Kuna söömine kuulub absoluutselt igasuguse elustiili juurde, on mul olnud nii kokanduslikus kui ka antropoloogilises mõttes harivaid hetki hoopis teistsuguses keskkonnas elavate inimeste söögijutte lugedes, ja mida rohkem ma neid jutte lugesin, seda rohkem ja eredamalt tekkis meditsiiniliselt valgustavaid hetki - ahhaa, inimesed elavadki nii kergesti ja tervesti ning on ilusad ja rõõmsad juba ainult sellepärast, et söömine ei tee neid uimaseks ja haigeks, vaid annab jõudu ja kytet! Päriselt! Ma olen kogu elu arvanud, et pärast söömist peabki sul kere raske olema ja syda läikima. Ei, ei pea, nagu eelmise aasta augustis juhuslikult selgus. Muutsin yhe naistearstilkäigu järel oluliselt oma toidukappide sisu ja tervis hakkas ootamatult kiiresti paranema. Kahjuks viitsisin ma sellest ainult päris alguses natuke muljetada. Millalgi talvel tegin oma elustiilimuutusest esimesi järeldusi ning arutlesin sel teemal. Täna hästi ei jaksa, sest suvi on olnud veits tormiline ja tänane päev oli samuti päris sebimistekyllane. Kardetavasti ei jaksa ma pikemalt ja kenamalt kirjutada enne, kui november maha tuleb, sest kui ma just ei maga, siis torman õues ringi ja teen 15 asja korraga. Ja iga jumala päev ma kokkan ning söön. Ja inspireerun igast ettejuhtuvast infokillust, söögikoha menyyst, kellegi jutust, laste nõudmistest ja pakkumistest. Ja ma võtan ained ning hakkan neist laulu kirjutama. Söögi valmistamine ei ole lihtsalt tuim asjade lõikumine,  segamine ja kuumutamine, pläts-pläts-valmis. See on värvide, lõhnade, faktuuride, tekstuuride pidu. See on ainete omavaheline koostöö ja järelmõju, töö käigus tekkiv täiesti uus aine, liikumine, värvumine, muundumine. Ma naudin seda muundumist ja kunstiteose syndi. Iga jumala kord, mida ma ka ei tee. Kahjuks ei ole mu stammtoitude nimekiri väga pikk, sest muu elu nõuab oma osa. (Hyva lugeja võib eespool lingitud vanematest postitustest selle kohta uudisasju leida.)

Yldiselt on publik nende teostega rahul. Jätkan.

Hyva lugeja rõõmuks päikeseline pilt minu salatikasvandusest. Maakal on ju igasuguseid kapsaid ja peenraid. Kevadel tekkis yhte peenrasse miski rooma salati seemik. Lehed olid alati kibedad, aga õied seeeest imelised. Las kasvab, ilus lill.

Rauast asjad

Ma siin tegin erinevaid asju ja tundsin ennast natukene halvasti. Kuna perearst on kaugel ja päeviti ei ole mul aega telehvoniga lobiseda, siis kasutasin alternatiivmeditsiini abi. - Toktor Kuugel teatas, et mul on suur rauapuudus, ja et olgu nyyd iga päev rauatoidud laual. Kes olen mina, et temaga vaielda. Kunagi, kui mul oli kombeks tihti synnitada, kuulus asja juurde ka rauapuudus, seega on see vana tuttav. Nii ma siis veedan hilisõhtut, lamasklen voodis, vaatan internetti ja näksin rauda.

Mu autol on ka rauapuudus. Viimasel ajal ei julge ma temaga pikemaid jahilkäike teha kui ainult koduseid maakondlikke radu pidi, no et oleks odavam vajadusel kojuvedu tellida. Täna vahetasin ära jupi, mis mõnda aega koledasti vigisenud oli, aga yhe rihma paikapanemise ajal selgus, et siit ja sealt on veel vaja paigata, vahetada, remontida ja juurde panna. Eks meie kliima on palju kurja teinud nii mulle kui ka mu vaesele autole. Mina olen pealtnäha terve, aga autol on paar uut auku. Auto heaolust oleneb meie eluolu, seega tuleb pereliikme heaks pingutada. Sõna otseses mõttes, transpordivõimekus on tähtsam kui minu isikliku p3rse probleemid.

Uus ravum, see, mis mulle uue pea tegi, on põnev. See laseb mul keskenduda ja oma 3-4 tundi enneolematult rahulikult ja ilma peas kajava röökimiseta tööd teha. Ma nimelt olen kogu elu võidelnud minu sees karjuvate ja sõimavate deemonitega, sest mu elu algaski pideva karjumise ja sõimuga, mis jäi mu sisse kajama kogu eluks. See lõi õhkkonnad, kujundas väärtussysteemid ja näitas kätte elutee.  ALATI, kui ma midagi tegema hakkan, kajab kõrvus väga kindlat laadi sõim. See ei ole iial kuhugi kadunud ja mitte miski ei ole seda kunagi vaikima saanud. Õppisin kyll varakult sellest peaaegu et yle olema, seda võimalusel eirama ja sellest justkui sõltumatuid otsuseid langetama, aga vaikust ei saanud mitte kunagi. Alati kajas mu sees kriitika, vihkamine ja põlgus, sellest vaba olen ma ainult unenägudes ja yldnarkoosis. Aga nyyd, ole sa lahke, saan ma rahus yhte asja teha, ilma, et keha sygeleks ja kipitaks põgenemissoovist, ja pea ning turja ymber kumiseks hall teravate servadega sõimupilv. Olen synesteetik ja mul tekib tihti asju tehes mitut meelt haarav elamus, ja midagi uut tehes jääb alatiseks see esimese katse elamus täpselt sama tunde ja tunnetusega meelde, seda ymber ei tee. See mõjutab valikuid, tahad või ei. Absoluutselt kogu elu, iga väike asi on sul ju kunagi selgeks õpitud, keegi on seda sulle õpetanud. Sulle näidanud, seletanud, rääkinud, eksole. (Sardooniline irve) Ja kujutage ette, ma suutsin sellega elada 48 aastat, ilma päris hulluks minemata. Mul pidi vähemalt puust pea ja rauast syda olema. 

Siin ja praeguse asjade seisu juures on sellest palju abi.

Ja nyyd juba paar kuud on päevas paar sellist tundi, kus seda alatist õudust õhus undamas ei ole! Päris mõnus on niimoodi mingit tööd planeerida, ja kujutage ette, isegi teha. Täna õnnestus ilma sõimudeemoniteta autot parandada. Isegi mootori all avanev vaatepilt ei suutnud seda õnnetunnet ja rahu rikkuda. Õhtupoole muidugi muude tööde käigus väsisin ära ja endine olukord taastus, aga põnev on ja mõtteainet jätkub kauemaks. Selliseid lahendusi ja ideid tekib, mille peale iial ykski spetsialist ei ole tulnud ega osanud suunda näidata. Kindlat laadi vaikus laseb selgemalt ja kiiremini mõelda. No tõesti uue pea tunne.

Ja mul on isegi sõpru tekkinud. Lõikan hoovis palgijuppi, keegi tormab niisama mööda, teine lendab ligi, istub õlale. Mõni neist on suurem ja turskema olemisega,  teine väheldasem ja värvilisem, nagu see kindakallistaja siin. Ma väga harimatu, ei tee põrnikal, sitikal ja sikul vahet, yhed majanäksijad kõik. Ja neid on sel aastal PALJU.

Laiskvorsti järgmised hädad

No ei viitsi läpparit tööle panna, et oma surematuid mõtteid maailmaruumi risustama saata. Kesse jõuab ja viitsib, mul protsessor ju kogu aeg huugab. Võtame parem mingi lihtsa ja yldinimliku teema, näiteks õgimine. Las siis täna raiskab internetti tegevaid loodusvarasid rõõmsa hernehelbepudru pilt.

Karrit on ka sees, et ikka kindlasti rõõmus oleks.

Laiskvorsti 5 häda

Pidin viima poisid ja masinad hommikul emamõisasse, et las lapsed mängivad paar päeva onuga metsas t1blade mahajäetud pommiaukudes, tassivad mõne kummuli kuuse metsast välja ja aitavad vanaemal paar marja ära korjata. Hommik algas ilusasti, ärkasin vara, kuulasin metstuvide jutte, korjasin riistu, aga siis. Yhe masina käru pääle laadimisel hakkas ramp kolinal liikuma, masin loksus natuke ja mu vererõhk lendas lakke ja jäigi, tykk aega oli rõve olla, tuli lihasmälu peal tegutseda, aju oli paanikas. Siis linnas hakkas tanklas pea ringi käima, sest mitu aeglaselt liikuvat autot tekitasid luulu, et ma liigun ka ja sõidan kohekohe oma käruga poe nurga maha. Sellises olekus hiilisime tanklast minema, linnas sees oli miskipärast hõre liiklus, pikkamööda hakkas parem ja ma sain kõik tellitud 7 asja aetud ilma uute ehmatusteta. Kurja, ma ei saa aru, kas see on ravumitest, klimakteeriumist, lähenevast vanadusnõtrusest või kõigest kokku. Ma ei teinud ju midagi rasket ja ohtlikku, sõitsin ettevaatlikult ja ökonoomselt, kõik kulges viisakalt, siis laadisin lapsed ja kauba maha ja tulin tagasi... ja ei juhtunudki midagi koledat. Aga ikka on halb olla.

Nyyd peaks mul olema hea rahulik, õnn ja rõõm, keegi ei kolista arvutiga, ei aja nälja tõttu, ehk et mängiti arvutimängu ja unustati syya, imelikku juttu, ei tekita ladet musti nõusid, ei tekita sundi ja syytunnet korraliku ajamahuka slõu fuudi tegemiseks 2x päevas pluss sööma sundimine pluss majatöödele appi kutsumisel argumenteerimine. Tydrukud ajavad ka kuskil kaugel omi asju. Ma lihtsalt olen yksi kodus, vedelen voodis selili, äike kolistab naaberkyla kohal, paks kärbes jõristab lae all oma uue mootoriga. Olen juba 2 tundi vedelnud, rohkem ei viitsi. 

Juulivaikus

Ma käin alati ringi, kulm kortsus ja käsi valmis esimese ettejuhtuva asjaga saatuse toodavale virutama. Sest viimasel ajal tekkinud rahu ja vaikus on väga mõnusaks osutunud ja seda tuleb elu veidruste eest ometi kaitsta, ka tõrjemaagiat ei saa mängust välja jätta. Kuna ma ei kavatse mitte iial mitte yhelegi vastassoost isikule oma malbuse, mitmekylgse hääduse ega kaunidusega muljet avaldama hakata, siis võin seda poosi endale lubada.

On ka põhjust.

Teisest kyljest, elu õppetunnid olid päris kallid.

Si vis pacem, para bellum. Ma ei kavatse sellest kunagi yle saada.

Ja niikaua, kuni maailm järjekordset koledust, käkki või lihtsalt pisikest katastroofi haub, tallan ma oma ylekasvanud õuemurul ja teen tavalisi juuliasju. Teate kyll, kyhvel, ämber, käru ja need teised õuemänguasjad.

Mängumaja on ka ylekasvanud.

P.s. mõned haruldused said lae all kuumakahjustusi, kraadiklaas näitas juunis mitu korda pealt 40 isegi lahtiste luukidega. Taimed lihtsalt  seisid oma kohal, ei kasvanud ega kuivanud. Ja mu iidne seljaaju tundis, kuidas päike sirinal kõike elavat kõrvetab nagu jumalikult hiigelsuur keevitaja taevalikus laevatehases. Aga nyyd on huvitavam, ööpäeva keskmine seal 17° C juures. Toasolijatele mõistlikum ilm muidugi sobib, kõik triipla elanikud on julguse kokku võtnud ja kasvada otsustanud.

Paelu ja tokke tuleb veel kõvasti juurde panna, sest tomatid on tõesti hullunud.

Niisama

Ma ei tea kohe, millest alustada, millisest mõttest haarata, kuhupoole joosta, mille yle vinguma asuda või siis lopsakalt kiita. Kere tegeleb õhtase laisklemisega, aga pea ei taha veel tööpäeva lõpetada. Laulukirjutamise läpparit kapist koukida aga ei viitsi, ja järele mõeldes ei ole ju midagi absoluutselt vältimatult ylitähtsat öelda ka. Kõik 10 muidu hääd mõtet nygivad korraga silma ees ja ajavad telo ekraani toksiva 2 näpuga kirjutusseadme umbe. Ja nende taga kargleb tasakesi veel 20 peenemat voolimist vajavat ähmast tunnet. Aga seda dynamiiti, et vaat SELLEST ma nyyd kirjutan, no ei tule. Selline tasapaks madalrõhkkonnatunne.

Ah mis, panen parem yhe täiesti asjassepuutumatu vanaisa 100-aastase kasuka pildi. Ja siis otsin villased sokid välja.

Midagi ilusat sekka

Hyvale lugejale mõeldes tuleb kirjutada mitte ainult Asjadest, Nigu Nemad On, vaid ikka ka kenasid asju, lugusid lilledest, muusikast, lõunamaareisist, armastusest. Aga palun! Siin see kõik on, yhelainsal sisurohkel pildil mu kevadise kyttepuude kuivatamisriida kaunist tagaservast! (Hetk enne vihma jõudsin pojaga selle riida siiski kinni katta.)

Sest oma 27 asja vahel ringijooksmise ajal läheb meelest ilusamaid lilli pildistada, kuigi nad pakuvad vahepeal kulgemisradade ääres väga hõrke silmailuhetki, vaatan ja ahhetan, aga siis kappan v kooberdan edasi. Muusika pole midagi vähemat kui loodusjõud, see on Aine, minu jaoks yliloluline aja, ruumi ja mõtete korrastaja, jõu andja ja hinge toitja, aga kes siis nii enesestmõistetavast asjast nagu nt hingamisest kirjutab, eksole. Lõunamaale reisida ei ole minul vaja, ma ELANGI tõelisel lõunamaal oma džunglikanade, tomatite, tyrgi ubade ja taipärase köögiga. Ja seda kõike saab ainult armastada. Jäägitult ja järeleandmatult, ja see kõik armastab mind ka, tunnen seda oma kontides. Ja see miski ei kiusa mind, ei tujutse ega mängi mingeid rollimänge, nagu "normaalsetel" inimestel kombeks on, et need "normid" ja "rollid" neile kurku kinni jääks.

Täna sadas yle väga pika aja vihma. Panin yles rea mördivanne ja vihmaveerenne. Rennid peaksid normaalsetel inimestel majakatuse kyljes olema, aga viimane normaalsus, nagu ka mainitud vihmaveerennide ostmine, jäi minust sinna 4-5 aasta ja mitme hirmsa peavaluga puukborrelioosi taha ja praegu ma kasutan neid niisama kokkupandavalt ja lahtivõetavalt koos mördivannidega, töötab kyll. Ma ei kavatsegi ennast KA SELLE asja/tegemata töö suhtes syydi tunda, sest inimese päev ei ole ju kummist. Oleme aus, tööd tuleb tegija jõuvarude suhtes tähtsuse järjekorda panna ja ka mu jõuvarud pole kummist. Hyva lugeja Lendav kirjeldab teda pidevalt saatvat sundi v tunnet, et mis tööd sa ka ei tee, ikka ja alati on sees näriv ja maadligi vajutav syytunne, et tegelikult peaks MIDAGI TÄHTSAMAT tegema, mitte seda, mida sa just praegu teed... ja isegi, kui hakkad seda Midagi Tähtsamat tegema, hakkab varsti uuesti närima, et nää, mina plätserdan siin, aga peaks Midagi Tähtsamat tegema... ja nii lõpmatuseni... Ma võitlesin selle deemoniga palju aastaid ja sellest ning mitmest teisest painajast vabanesin, huvitav-huvitav, koos gluteeni mahajätmisega. Olgu öeldud, et selleks tuli ennast ka kõigist naabritest, eriti just naabritest, koolikaaslastest, kolleegidest, muidu tuttavatest, sugulastest, eriti just sugulastest vabastada... Loodan, et nad ei tule enam iial tagasi. Plogipidajad on veidi teine seltskond, nad on väga kaugel ja näevad minu valdusi ainult läbi kymne filtri, täpselt nagu mina nende omi, ja me kõik oleme sellega õnnelikud.

 Aga jah, ilus vihm, väljas on kõik märg, mul siesta, lõunasöök, järgmise mingi töö jaoks puhkamine ja niisama märgutamine. Aknad ja tekstid vilguvad, mõtted ja metaandmed jooksevad, ma ei saa neid iial kinni. Aju protsessib, aga kere peab lõunat. Ravum töötab, ta ei lase ylekoormatud protsessil riistvara töövõimetuks muuta, riistvara läheb varsti vanakraami sorteerima. Lamasklen natuke veel oma tõbisevõitu selja paranduseks ja mõtlen, kuidas oma uuele peale systeemset korraloomist õpetada. Sest kui niimoodi täiesti kogemata on kätte antud uus eluvõimalus, kark, loteriivõit, avanenud uks, siis tuleb seda ju ometi kasutada ja sellest sisse astuda. Selle uue ukse taga on palju päevavalguse kätte sattunud vanakraami, kõik see minu sees ja ymber olev segadik ja kaos peavad korda saama... kuidagi. Aga jälle, eelmise posti valguses tuleb öelda, et lihtne see pole, mul on ajus mitmed asjad ikka täiesti puudu ja need tuleb tyhjalt kohalt ise endale kasvatada. Võib-olla ei kasvagi, ma ei tea veel. Meie peres on ju juba inimesi, kes ei saa igapäevaelu asjadega ise hakkama, aga nad ei saa ka sellest aru, mis valesti on. Ma saan aru, mis on valesti, aga asjade parandamise jaoks tuleb kõigepealt ennast korda teha. Mis systeemsust ja majapidamist puudutab, siis on mul selles valdkonnas 1 väga võimas eeskuju, kes paraku on keskmisest inimesest mitmekylgselt ja 3x võimekam ja mina saan ainult tema jalajälgi imetleda. Jah, pr AlGusti, Sinu otsa vaatan praegu.