Mu laboratooriumilaud on suure akna all ja sellest välja vaataja silma toidab lopsakas, lainetav, kobrutav, mahladest pulbitsev elu. See käärib sellise hooga, et ei mahu enam õue ära ja kes vähegi suudab, ronib minu juurde tuppa sooja. Kui ma kuu aega tagasi, troopilise suve õndsas ootuses, tassisin enamuse oma 100st toalillest õue, siis vabanenud sooja parasniiske ruumi katsuvad hõivata igasugu sikud, põrnikad, majasööjad mardikad ja muud umbusaldusväärsed putlased. Ja karjade kaupa noori ämblikke, keda ma siis regulaarselt enne nende linnade tolmuimejaga lammutamist õue kolin - seal on ju ometi VEEL rohkem syya ja pikemad pidulauad. Ja teie, mu kaheksajalgsed sõbrad, olete laisad olnud, miks mulle põmst iga päev laest mõni väike putlane pähe kukub, mh, ah?
Ja õues sajab sooja kerget kesksuvevihma, see jätab aknale triipe ja täppe, millest saab näha Tagurpidimaailma. Selle maailma nägemiseks peab olema õige kollakashall pilvealune ilm, tuba peab olema parasjagu soe ja köögist hoovama valmiva tatrapudru lõhna. Mul ei ole just palju selliseid Armsaid Asju, Mis On Alati Olemas Olnud, sest peaaegu kõik on seotud Inimestega, Kes On Ohtlikud Ja Keda Tuleb Iga Hinna Eest Vältida, ja need Maailma Põhiasjad on tuntavad alati ja ainult siis, kui kedagi läheduses pole, või õnnestub majas viibivad pereliikmed ja nende vajadused ja hädad korraks täiesti ära unustada. See viimane on võimalik ainult muusika abil, sest ma mõtlen mitte sõnades, vaid helides ja viisijuppides, millega ma saan oma mõtteid vaigistada ja veidi suunata. Muusika kyll ei ole praegu päris õige, aga ma praegu kasutan ära märga ilma ja yritan yles äratada paari vana ja peaaegu meelest läinud laulu. Sellega on halb lugu, sest mul on kyll nägemismälu ja viise suudan väga kiiresti meelde jätta, aga tekstid kaovad kiiresti, nagu neid poleks olnudki. Ja isegi viisijupi meenumisest pole kasu, sest mu tekstimälu kaob myhinal, vaat mis. Jäävad viisid, vahemängud, kitarrid, trummid ja arusaamatus keeles lauldud pikad ja keerukad lood, millesse ma lahustun ja kaon igatsetud kergusega.
Ilmamere lained on jahedamaks läinud ja meie, õhuookeani syvaelukate, pähe paistev päike ei kõrveta enam nii koledasti. Aga ega siinkirjutaja sellest usinamini jooksu ei ole pistnud, samm on ikka nagu sajanditaguse mängufilmi vangil, kellel triibuline rõivas seljas ja raske pomm jala kyljes. Oi, sihukesi pomme on minul terve silmapiirini ulatuva moonalao täis, igayhel mõni eluseaduste paragrahvi või täitmata eluylesande, või kaaskodanike tahtmistele mittevastamise nimetus peale maalitud, ja minu peas, kus ongi tegelikult see valvuritorn, kivimurd ja okastraadist aedik aatomipommidega lagedaks tehtud kõrbes, synnib aina uusi ja uusi paragrahve. Ma olen iseenda karistamise ringkondlik meister ja vähemaga minu sees elav kohtunik juba ei lepi.
Aa ja vangimajast põgenemisega tegelen ma alalõpmata. Mõnikord tunnen, et peaks rakendama fyysilist vägivalda kaitsetute objektide vastu, selline asi pakub mulle suurt rõõmu ja rahuldust. Lõikan siis puid, nii et elusa kasemahla pilv ymber pea ja teisale jääb hõljuma sooja ilmaga hapnema läinud haava- ja toomepuu mahla lehk, mina aga olen õnnelik, et olen saanud kurja maailma kyljest endale tykikese ellujäämisvarusid rebida. Ja kuskil kukla taga tiksub mõte, et aga puud olid meie hellad velled ja osa elusloodusest, ja ma siis nyyd niimoodi. Peaksin ju olema õrn eluandja, kodukolde omaenda hingeõhuga sooja hoidma ja miu kätesoojus peaks peletama ka kõige karmima pakase. Aga ei ole mina selline, ja jälle yks vangisangpomm juures, ja rahutust jätkub kauemaks - kuidas sellest siis põgeneda?
Teinekord vajan hädasti vaimsema vägivalla tegemist. Asetan lauale spetsiaalse õõvatekitavalt rohelise lõikamisaluse, võtan riiulist paki mulle jaokaupa pähe kukkudes vaikivat protesti väljendavaid kangaid, valin piinariistade kummutist sobiva suurusega terava ketasnoa, ja ribastan, tykeldan, jupendan, lõigun ning peenestan need ilusad suured kangapaanid väikesteks tykikesteks. Miks ma ei kasuta suuri kangapaane, et oleks rahu maa peal ja valitseks leebe äraolu? Miks ma tahan need kangapalakesed veel hirmsate torkivate masinate abil uuteks pulseerivateks ja mõnikord kuntsipärasteks maalilisteks pindadeks kokku liita nagu yks doktor Frankenstein kunagi? Meie esiemad ei teinud selliseid hulle tykke, korralik voodipesu oli valge, voodile käiv kanooniline triibutekk esiemade kangastelgedel kootud, synnis kardingi pidi saama nii, Nagu Alati Tehtud On, või olgu siis maitsekas pastelne poerõivas, ja mitte yks vällamaa narrus ega lolakas kunstitegu, no milleks ometi? Sest minu jaurav pea otsib kõiges mustreid, arvutusi, muusikat, kujundeid, struktuure ja valemeid ning suured kangapaanid, yhetaolised värvid ja igavesti puutumata materjaliriiulid tekitavad minus tapva igavuse ja igatsuse põgeneda. Sinna, kus on mustrid ja muusika. Ja kui ma ei jõua kangaste peenestamiseni, sest lyhikesed päevad, siis yks kavandimapp saab täiendust, et millalgi. Ja jälle yks vangisangpomm juures, mille ärapanemisega tykk tegu.
Oi, ja õues on veel õudsemate kuritegude polygoon, sest mul ei ole ju synnis ja siivas maakoduaed, vaid metsikumast metsikum loodus, millesse ma muude eluvajalike tööde vahel jõudumööda erinevate masinatega käiguradasid ja palliplatse niidan. Esihoovis on praegu Karikakra- ja Köömnepeenar ning mitu Hiireherneklumpi, mille kohal kõrguvad kuldsete tolmukatega kasteheinad, see kaugelt vaadates jõle segadik aga meeldib väga liblikatele. Liblikatel on Mustrid ja nende tantsisklemine palava suvepäeva sees on Muusika, peen, keeruline ja kaunis nagu progerock. Aga see vangisangpomm on seda väärt, sest liblikaid näeb lendlemas väga lyhikest aega sydasuvel, ja ma tahan Korraliku Kodumuru arvelt nende vastu lahke olla.
Minu sees elab ka yks puruvana Kohtunik. Tema on alati olemas olnud niikaua, kui ma ennast mäletan. Oi, kui kuri ta alguses oli, aga elu ei jäta kedagi õpetamata. Praegu on see Kohtunik paaalju leebem. Tema praegu ytleb, et vaieldavad asjad jäävadki vaieldavateks ja sinu sisse pekstud väärtuskonfliktid särisema, nendega ei saa sa rahu enne, kui päris õhta käes ja sa viimast korda silmaluugid kinni paned. Minu sisemine Kohtunik teatab nyyd ka, et pideva vaidlemise käigus peast puruks mineku vältimiseks tuleb teha asju, mille sees on mustreid ja muusikat, sest see hoiab minu vangihinge tuumakõrbes hukkumast ja hoolitseb, et silmapiirini ulatuv Kuritegude nimekiri pysiks enamasti ikkagi moonalaos, mitte ei mataks mind enda alla, nii et masendus matab hinge ja syytunne Valesti Olemise Ja Teiste Inimeste Elu Vussi Keeramise pärast keerab mind toanurka kägarasse ja käsib oma elu käbe lõpetada, nagu enamus mu elust on olnud. Aga mul on tunne, et elus on veel mustreid ja muusikat ja ma tahan veel neid kogeda. Vana kuri kohtunik paneb haamri kolksuga käest ja tõstab mustreid täis monokli, kaleidoskoobi, yhe tema hiiglaslikul laual lebavatest, akna suunas ja vaatab, vaatab, vaatab, mustrid lendlevad kaleidoskoobist liblikatena õhku, ja minu Kuritegude ja Syytunde tõesti põhjatust keldrist pimedust kiirgav valus voog saab nende maheda värvilise valgusega leevendatud.
Mitte alati pole see nii olnud. Ja ma pean hoolitsema, et mu sisemisel Kohtunikul oleks kyllalt kaleidoskoope, millega tapvaid varje peletada, ma pean alati seda meeles, ma ei tohi seda unustada ja varjudesse uppuda.
Just tõstsin oma õmmeluse- ja kudumisetoa ringi, sest lõppenud nädala algul Põlva rootsikunnikast e vanakraamipoest, kus myyakse iidse Rootsi kuningriigi aladelt pärit vanakraami, vaat sellest poest ilmnenud uus mahukas kilakolakummut ootas kannatamatult köögist jalust ära viimist, ja mina selle täislaadimist. See tehtud, TÕESTI sai tuba naaaatuke lagedam,ja nyyd saan vajadusel töölaua taga juttusid ja laulusid kirjutada, ja ei peagi paberivirnade, kastide ja karpide vahel kygelevate õmblusmasinatega võitlema, et paar ruutvaksa ruumi saada. Miskipärast tikuvad igasugu asjad muudkui minu juurde, tee aga ruumi ja leia soe tuba. Igasugu masinad lausa ryndavad ja jälitavad mind. Neist on kyll palju abi, aga mõnikord juhtub... asju.
Vahepeal sai pesumasinatega nalja. Vana masin hakkas lolle hääli tegema ja põrandale pissima, oli teine ka õige eakas, seega tuhnisin internetis ja tõin Maakonnakeskusest ilusti uue. Aga kodus osutus, et tänu kuivatifunktsioonile on sellel mulle vajalikke kindlat laadi PESUprogramme puudu. Õnneks oli just vanemal tytrel just sedasorti pesumasinat vaja ja see olukord lahenes siis niimoodi, Regioonikeskusest tytre juurest tagasi tulles ostsin meile uue aparaatumi ära. Edasi läks huvitavamaks. Uus internetieeltöö oli andnud meile justkui täiuslike näitajatega masina, aga kolmanda, täiskoguse pesemise eelpesu ajal läks masina trummel kärssama. Ruttu vesi ja elekter kinni, uksed-aknad lahti, öäääk! Tuulutasin köögi ära ja klienditeenindusi pidi helistades, silmamunad paelaga pealuu kyljes, leppisin ekspertiisi ja garantiikorras ringivahetamise aja kokku, sest kui masin on juba 1 korra midagi sellist teinud, siis on tal konstruktsioonis rohkem asju valesti ja lõpuks tuleb ikka uus masin osta. Ma nägin selgesti, et masina vedrustus käitus imelikult ja trummel oli õrnalt lopergune... Too masin jäigi sinna töökotta, sest mehhaanik ytles, et oligi trummel kõver ja mingeid hädakesi veel. Uuesti pool päeva, et Regioonikeskuses vahetusakti alusel uus masin võtta, ja siis õige mitu päeva kullipilgul jälgimist, et kas masin käib korrektselt, kas trummel ...on ikka õige kujuga. Hyva lugeja vist ei tea, et mul on närvid p..ses ja igasugu yllatused löövad sydame rytmist välja ja vererõhu lakke, seega Ei Mingeid Kuradi Tossavaid Yllatusi, Palun!
Ahjaa, pille on mul endiselt palju. Viimased paar aastat on selles mõttes kohutavad olnud, et riigid, asutused, kultuur, kunst, sport ja äri pandi uue ettearvamatu käitumisega gripilaadse tõve pandeemia tõttu tõsisele unerezhiimile, see tähendab, et ka igasugu ringitolgendavad hobimoosekandid pidid oma pillid kotti ja kappi panema. Täiesti tõsiselt, ma heal juhul korra poole aasta tagant võtsin yhe või teise pilli kätte, häälestasin, mängisin pool lugu... ja panin ära. Ma ei suutnud laulda. Ega ka mängida. Aga laupäeval kutsuti mind täiesti ootamatult iidvanade sõbrannade poole sõbra synnipäevaks mängima. Elagu lihasmälu! Ma vist ikkagi proovin veel paremini pillide mängimist harjutada ja ei tassi neid pööningule ära, kuigi ma olen täiesti ebaatraktiivne kahjustatud kaup, mitme retseptiravumi kõrvalmõjude tõttu väriseva kartulikoti konditsioonis ja riietes, millega viisakad inimesed autoparandamise ajal mootoreid kuivatavad, aga ma olen elus!
No ei anna rahu. Ukrainas käib sõda keskaegsete ja tänapäevaste väärtuste pooldajate vahel, keskaegsed on ikka päris arulagedalt marutõbised, aga ma täna parem ei hakka.
