Kes vähegi saab, põõnab tekikuhja otsas soojas. Kes ei saa, lõikab ajaviiteks võsa, sest marruläinud enelahekiga võitlemiseks on lumeta talv hea, suvel nimelt mähivad rohttaimed ennast sae ringikäivatesse agregaatidesse ja. Mul oli just 3 päeva kestev taliharjalõke, mis koosnes taraenelast (bot. nime juures aidaku hyva lugejat kõikvõimas guugel), haigetest luuviljalistest, mädand õunapuudest ja kellegi väga rumala poolt kuuseheki alla tassitud poolmädand puurisust, mida on hoolimata kõvast lõkketegemisest veel tohutu hulk järel. Aga järelejäänud kraam kvalifitseerib kompostimaterjaliks. Maja ymbrus sai mitu numbrit valgem ja majaymbruse pinnareljeefis hakkab tekkima mõningane selgus.
Elu veidruste suurearvulise yleelamise tõttu olen ma muutumas järjest hajameelsemaks ja tähelepanematumaks, et mitte öelda padulolliks. Õhtuti magamajäämist segab peast algav elektrisipelgate jooks, mis mõnikord jäsemed krampi tõmbuma paneb. Eriti ebamugav on paksult pilves ilmaga, ja mul ongi nyyd 2 isiksust - yks, kes tuigerdab autopiloodil ja mõttetult väriseb, ja teine, kes ilusa ilmaga välja ilmudes mõtleb nagu 3 kunstnikku yhekorraga. Kuramuse ebamugavad nahavahetused on.
Õnneks on majas ruumi ka omaette värisemiseks ja ebamugavustundelt tähelepanu eemalejuhtimiseks mh sallikudumiseks, nii, et teised pereliikmed ei pea minu lollikaalika-haiguse pärast kikivarvul käima. Lapsed peavad omas kodus joosta ja myrada saama :) sest kus siis veel.
Samas, see, et aju pärast yhte korralikku jalgadega tagumist ja aastatepikkust unevõlga teistmoodi tööle on hakanud, lubab mul nyyd muusikat luua. Lauludele viise, luuletustest teistsuguse struktuuriga laulutekste ymber ehitada. Selle jaoks ON teistsugust ajusurakat vaja. See võiks muidugi veidi mugavam olla. Laule on juba õige mitu tykki valmis nikerdatud, aga nyyd on vaja lavakõlblikku artisti kasvõi juutuubi jaoks, sest eestikeelset autorilaulu ei ole kunagi liiga palju.
