Tööpohmell 3, kyttepuude eri ja muidukõmu

Oleks pidanud eile sellest kirjutama, aga ei suutnud :) Vaja on kymmekonnale näljasele koldele kymnete rummide kaupa puid teha, et ikka 2 peret (meie ja vennas ise)  ja veel paar huvilist varustatud oleksid (sest mõistate, saekett, traktori kumm, bussi mahlad jpm tootmisvahendite jupid massavad rahha, aga meie palkadest kipub enamaste puudu tulema). See tähendab palju-palju eripalgelisi, tihti rõvedaid töötunde metsa servas, põllul, kraavidel ja igalpool, kus võsast kyttekõlblikke puid ja teinekord ka veidi kuuriehituskõlblikku peenpalki kätte saab. Myygikõlblikku metsa meil ei ole, sest ajalooliselt on iga kuivem maalapp põlluks tehtud ja nn mets, tegelikult aga segapuistu pajust, lepast, toomingast, kuusest, kasest, haavast jne jne on kasvanud ainult liigniisketele lodulappidele ning metsana väärtusetu. Sel aastal olen ise ka käpp, sest 4-ne pojake laseb mul juba veidi endast kaugemale liikuda - hilisarenguga laps oli eelmisel aastal veel väga võõrastav ja mul ei olnud võimalik pisikese jonniva lapsega muud teha, kui nt kodus killut vedada :D  Aga praegu suudab ta kenasti minuga töö juures kaasas olla ja leiab endale tegevust, olgugi et mitte väga kaua. Kuna meesterahwas on mul peene kondiga ja ei talu rasket fyysilist tööd eriti, siis lihsalt ei saa teisiti, kui panen ise käed kylge - mitmekesi jõuab rohkem. Vanemate juures on veel see miinus, et nad tegelevad olmega minimaalselt, seega peab meil alati enda kokk ja rokk kaasas olema ja voodi, tekike ning vaibake tuleb ka minu naiseliku käekesega paika sättida. OK. Kuna meil on suur maja, siis  tuleb isegi sellise seiklemise abil kyte mõistlikuma hinnaga kätte kui ostes mistahes kyttematerjali - eks ole neid proovitud ka. ....... Mu naabrid on jätkuvalt, ee, rumalad. Me käisime täna yhe kahjuks mitte eriti mõistmisvõimelise naabrimehe pool vestlemas ja aru pärimas, kuna kuulsime, et lisaks paari nädala eest päevakorras olnud paugutamisele ja lõugamisele, millele öösel tuli politsei kutsuda, mina olevat kellegi aias vedeleva prahikuhja pärast keskkonnainspektsiooni kutsunud(???), ja seega on täiesti kohane asuda massiivseid  kättemaksuaktsioone korraldama nt minu sõidukite osas. Mõnede inimeste jaoks on talumatu, et ma ei talu purjutavate inimeste autostereopaugutamist ja tundide kaupa kestvat meie tubadesse kenasti kostvat karjumist, kõigile ju meeldib, eriti öösiti, ja yldse, ma olevat syytuid inimesi värdjateks sõimanud, kirvega taga ajanud, ja muidu paha inimene. Ja muud lustlikku, aga paraku sellist, mis yhe ilusa vana ja kaunis kohas asuva linnalähedase kyla maine täis teeb. Kahjuks on taolistele inimestele võimalik ainult laias laastus selgeks teha, et vägivallatsemisele hakkan ma igal juhul vastu, detailide mõistmist takistab paljudel asjaolu, et nn trendiinimeste elustiili juurde kuulub ärplemine, aeg-ajalt kellegi ryndamine nii kriitika korras, aga sobib ka teise kodus laamendamine, ja tyhi laiamine ilma sisulise arutlemiseta. Seegi kord pidin ma jälle olema pere pasun ja jorss nr 1, rääkima kõva häälega oma mehe, laste ja ka vaguramate kylaelanike eest, muidu oleks jutuajamine piirdunud ainult pidulembide napakate syydistuste ja "ise-olete-kõiges-syydi"-jama kuulamisega, ka sellised kogemused on mul varasemast hiirekese-perioodist olemas. ........... Äike. Koerake väriseb, puges mulle teki alla.

Vale jalaga alustatud elu

Pidev tunne, et sa teed kõike valesti, tugev ja häiriv piinlikkus. Kaaskodanike pidevad kõõrdpilgud, halvustamine silma ees ja lauskriitika selja taga. Pidev tõrjumine ja heal juhul viisakad äraytlemised. Ebavõrdne ja ebaõiglane suhtumine praktiliselt igas elus ettetulevas olukorras. Ma ei taha enam topeltrabelda, et saavutada teiste jaoks palju kergemini kätte tulevat. Töötada oleks ju tore, aga - kõik on vale, hirmus ja piinlik. Kas tohib, ma alustan otsast peale, hoopis uuesti, teise inimesena ja palju, palju paremini?

Tööpohmell 2

Sellise postituse peaks igal esmaspäeval tegema :D  sest nädalavahetusel on lapsed kodus ja valvavad yksteist, loomi ja maja ning ma kas vean killut, teen midagi Võrumaal või muud rasket ja töömahukat, pyhapäeva õhtul viskan yleväsinult kylili ja esmaspäeval taastun kergete kodutööde abiga õuesmängimise maratonist. Täna oli samasugune päev. Asi oleks palju meeldivam taluda, kui ma suudaksin magada nagu alkohoo..., nagu lapsuke. Paraku on elu veidrused teinud mu une äärmiselt pinnapealseks ja iga krõbin, kolin, näuksatus, siuts, krigin ja nagin ajavad mu yles ja nii iga tunni tagant. Tuleb minna hulluarsti juurde ja öelda, et olen unetusest hullumas ja soovin veidi aega enne seda elada terve hulluna, sest mitu ehitust on ju veel pooleli. ....... Nädalavahetusel käisin Võrumaal. Muidu tore ja truu koer Siara, kes meiega kenasti koos ringi sõitis ja terve päeva koos põllul ja võsas hängis, pani pyhapäeva lõuna ajal uute koersõprade hõikeid kuuldes kylasse lõikama ja mingid K. kyla inimesed pyydsid ta kinni. Hoolimata sellest, mida nad arvavad (koer ajab karva ja näeb ysna närakas välja), olen ma väga rahul - inimesed hoolivad ja tahavad loomakese koju tagasi saata. Õnneks pandi faceebokisse teade yles ja ma saan oma seiklejanna tagasi. Asja komplitseerib asjaolu, et mu vanemate jaoks on väga tähtis, "mida inimesed kõnelevad" ja arvata, et vaene ema saab head ja paremat kuulda, kuna isa on väga tige inimene ja loomi ei armasta neist kumbki eriti, kui need just korralikult kypsetatud pole. Minul on asjast oma arvamus - kes soovib sõimata, leiab alati võimaluse, aga elu viivad edasi ikka need, kes midagi teha tahavad ja positiivsed on. Tuleleval nädalavahetusel lähen jälle´, sest väljarenditud põllumaal on tarvis viimased paar hektarit paarikymneaastast võsa ära koristada ja see on äärmiselt tore kõiki meeli köitev töö silmipimestavalt kaunil maastikul, värskes õhus, heas seltskonnas, ja vaba ahistavatest yhiskonnanormidest ja soorollidest. Vabastiilis metsatöö teeb õndsaks ja õnnelikuks.

Ropp lugu

 Esimesel pildil näeb hyva lugeja, kui oskuslikult lahendati maakohtades jäätmekäitlusprobleemi veel paar aastat tagasi, et mitte öelda eelmise suveni - muru puhtaks, ja kõik muu yle ääre! Ja kui naabri li..., sorri, mutt tuli midagi mölisema, siis sai talle alles öeldud! See on ju kogu aeg meie oma prygiauk olnud! - See on teise poole seisukoht. Tegelikult on nii, et põõsaste taga oleva putka jalad on ka veel meie krundi peal, ja kui mu abikaasa käis hiljuti naabrimehe juures kerjamas, et kas me tohime ikka piirdeaia tegemise peale mõelda, siis antud putka ehitamise, seal mitmete kärarikaste autotymakaga joomingute pidamise ja prygi meie krundile kallamise yle ei suvatsenud keegi sõnagi lausuda, peale kambaga sõimamise muidugi. (Mu abikaasa julgeb nendega vestelda ainult keskmisest joobest alates, kaine peaga ei tule ta toastki välja. Antud võsa lõikamise ja sodi koristamine on olnud minu töö, samuti asja juriidiliste kylgedega tegelemine.) Aga ilmselt on pärast 10 aastat kestnud laiamist, mitmekylgset terrorit ja eelmisel aastal alanud tänitamist "hull l-its jookseb mootorsaega ymber maja"-stiilis saadud ikka aru, et läheb koristamiseks, ja siis on ju autolammutuse hunnikud vaja kokkupoole korjata. Suure kolina ja ropendamise abil viidi nädala eest vanaraud ära ja plastik ei lennanud ka meie tiiki, vaid suundus viisakalt omaniku vanaema kuuri seina äärde. Tubli, ma ytlen. Nyyd saan oma traktori, st bussiga ymber tiigi sõita, kui vaja, ja ei pea kedagi santim..., tähendab teisepoole sõimamise saatel viisakalt paluma omaenda krundi erinevatele osadele ligi pääsemiseks. Lõpuks ometi, olgu Mootorsae Ja Traktorite Jumalad tänatud. Ma olen ennem hull vene l.ts kui karja rumalate inimeste käsutäitja ja tujumaandaja oma pere ja vara arvelt.

 Teisel pildil näeb hyva lugeja osakest antud prygiladestusest. Laupäeval korjasin ma 4x200-liitrist prygikotti viina-, ketsupi-, kodukeemia-, kosmeetika- jm pudeleid-purke täis, väiksem kotike klaastaarat ja syletäis vanu saapaid, ja suurem osa erinevat kraami, sh kodumasinate lammutusjäätmeid jäi veel maha, sest enne peab natu võsa veel lõikama ja kraami rehaga veest välja kuivama õngitsema. Sel aastal on vesi 70-80 cm allpool kui eelmisel aastal ja ma saan rahumeelega jätkata, sest praegu saab kuiva jalaga võsale ligi.

Viimasel kaadril on sentimentaalne palake mu abikaasa lapsepõlvest. See on meie maja originaalaken, mille tiigist sodi alt välja tõmbasin. Teatavasti oli kymps tagasi meie majast ainult karp järel, uksed-aknad olid puudu ja kyttekehad värskelt välja lõhutud, kana- ja loomasitta toad täis. Ma kuivatan selle akna ära ja hoiustan kui kallist ja haruldast antiikset puitehitusdetaili originaali, arvestades tema valmistusviisi, materjali ja saatust. Praegused eesolevad aknad on vilets haltuura kättesattunud lammutusjäätmetest, aga meie antiikne haruldane puitmaja on väärt paremat. Kui sodikorra ja sovjetikultuurikihi alt väljatulevad ajalooraasukesed ytlevad, et maja ees olid 3-osalised tuulutusega aknad, siis ma usun seda. ....... Mida kokkuvõtteks öelda? Kui ei saa nõu ja seadusega, siis saab jõuga! Naabrite avaliku ja ylbe prygistamise vastu ei saanud ei omavalitsus ega keskkonnaamet, kuigi nendega sai korduvalt vesteldud suuliselt ja kirjalikult. Arvati, et väikest kasvu naisterahvas on ise loll, ja et kui ei meeldi, siis kolige mujale. Aga mul on mitu põhjust see asi korda teha. Suurele maa-, lille- ja ruumiarmastusele on lisandunud erinevad oskused ja keerukad hobid, mis vajavad ruumi ja muid ressursse, mis linnas on teatavasti väga kallid. Kui alkoholi tarvitada ja teleka ees magada saab ka 40 m2 peal, pole sul hoovi ega kõrvalhooneid vajagi, siis minu senised tegemised vajavad sadu ruutmeetreid ja vähemalt 3 kõrvalhoonet. Kellele see ei meeldi, las kolib ära. ..... PS. Ma ei ole vabatahtliku jäätmekäitluse, sotsiaaltöö, kuriteoennetuse ja kuritegude tagajärgede likvideerimise eest kogukonnalt, omavalitsuselt ega riigilt mitte mingit tunnustust ega hyvitust saanud, ei moraalset ega materiaalset. Kuigi tegu on konkreetsete juhtumitega, millest osa on ametnike aktidega fikseeritud. Mõned neist juhtumitest on olnud rasked isiku- või varavastased ning kaasa toonud minu ja mu pereliikmete pysivad tervisekahjustused ja reaalsed elukorralduse muutused, millele samuti ei ole saadud mitte mingit hyvitust. Kahjuks ei ole keskkonnaamet, politsei ega omavalitsus huvitatud keerukate juhtumite lahendamisest vaid jäetakse nö avalikkuse silma alt eemal olevad sotsiaalsete probleemidega kogukonnad nende endi hooleks - lihtsam on maksta lastekodude pearaha, invaliididele sandikopikaid ja toimetulekurahasid, kui enda käsi määrida ja seadusi täita, et mõnigi neist inimestest saaks võimaluse ilma kättemaksu või pättide sekka tagasi tõmbamiseta. Kas hyva lugeja teab, et juriidiliselt on plogi perenaine 30% töövõimetu, aga pens. ameti mõistes tal puuet ei ole, seega täiesti terve inimene?

Mängud õues

Hoovi sai viimase mõne päeva sees veel umbes 8 koormat täidet veetud, st lammutuskillu ja kruus. (Käsitsi peale ja samamoodi maha ka.) Sellest piisas, et saaks bussiga majaesisele tekkivale majandushoovile ja kõrvalhoonetele (tulevastele, praegu on nende asemel eelmisel suvel rajatud materjalivirnad) juurde sõita, aga kaugem tee ja hoovi servad on veel pooletoobised, täita ja siluda on veel kõvasti. Mul hakkasid õlad ja mitmesugused muud liigesed pilli ajama ja tegelen muude majapidamistöödega. Istutasin krundi põhja-kirdepiirile 14 mändi, 2-5-aastased isekylvi korras põllumaale kasvanud puukesed. Puuviljaaed sai täiendust u 10 omatehtud sõstrapõõsa näol. Vastik traktorirööbas sealsamas alumises puuviljaaias on kujunemas laiutavate niiskuslembide peenraks, sinna kolisin kõik rabarbrid (tavaline ja tanguutia) ja päevaliiliad (sordid selguvad õitsemise ajal, praegu on seal vist 8 tk), aga ruumi on veel mõnele. Iga päev uuristan jänksidele võililli. Maa on imede allikas - täiesti mittemillestki tekib ainult päikese mõjul maast imeline igavest elu tekitav imejuurikas! Ma armastan imesid.

Tööpohmell

Välja vahetatud pesumasin (ai, kui valus pere eelarvele), õpitud uusi ameteid (torumees), tõstetud kööki ringi, tehtud-joostud-sõidutatud-aetud-tehtud-janiiedasi... ja kui palju jäänud tegemata, sest perenaine peab ju pesu ka pesema ja tolmu võtma, pluss need ylejäänud 42 000 tööd... Minu pensionisammas ja tuleviku tugi...
Aed hakkab roheliseks tõmbuma. Sel puhul kinkisin endale 2 roosi (New Dawn ja Rhapsody in Blue), mida eelmisel aastal ei raatsinud. Mitu liiliasibulat ootavad seda, et paljundamiseks mõned pealmised soomused eemaldada ja siis sibul soojasse potti, sest õues on veel kylmavõitu. Aedkannade armastus jätkub, uuteks (kuigi hangitsetud juba nädalaid tagasi, aga elumärke hakkavad alles praegu näitama) mugulateks on Red King Humbert, tundmatu punane ja Richard Wallace. Uuesti katsetan Mini Luciferi ja Stuttgartiga. Sel aastal panen selle kollekstiooni kindlasti kasvumajja, kuna avamaasuvi jääb lahjaks, eriti eelmise suve lyhikese troopikaosa valguses, kui taimed ei jõudnud märkimisväärset uut risoomiosa kasvatada, eriti halb on see minidele... Mitmetel varemmainitud kylvidel on juba pärislehed (salat, till, petuunia, peiulill jt), aga nt kuradiõunal on liiga kylm, kasv aeglane. tegelikult on vaja taimekapp tööle panna. See on endine poe õllekylmik, millest kylmaagregaat välja võetud ja kapi põhja paigutatud kyttekaabel, mida juhib kapi elektroonika. selleks aga on vaja paigata raamkäru õhukumm, sest kapp talvitus õues varju all... Lõpetuseks - aastad ja noorusaegne eestivabariigi loomekriis koos tollal väga moes olnud syvavaesusega ning riigiametnike järgnevad sotsiaaldarvinistlikud hoiakud, eriti isikuvastaste kuritegude osas, on oma töö teinud ja õilistavad mu isiklikku loometeed mitmesuguste kehaliste piinadega. Liigesed, lylisammas, pea ja seda pöörav kael valutavad tuimalt ja mõistmatult ja mõistus on kohati põris unine ja udune. Täna on mul korralik tööpohmell kange kaela, peapöörituse ja surnud parema jalaga. Aga veidi võimlemist, laste ja koertega mängimist ning ehk võtan isegi labida kätte.

Hullumaja.

Ndlv käisin esivanemate ja venna juures. Esivanemad liigutavad minimaalselt ja vend käib tööl, nii et nt puuviljaaias ei tee keegi midagi. Pygasin, tegin samblikutõrjet ja lõket. Kuna meil on kodus kõrvalhooned jätkuvalt puudu, siis tassisin õla peal metsast sarika- ja tugipostikõlblikku peenpalki välja - venna traktorit mina käima panna ei oska (kiiksudega aparaat) Pärastpoole kaevasin tuulekaitseistutuse jaoks 3-4-aastasi mände võsastuma hakkavast põlluservast. Sain yhe vanaaegse ukse meie maja sellesse ukseauku, mis on nii madal ja lai, et uuema aja ust sinna mahutada oleks kahjurlik. Poolteist rummu kyttepuid ja. Nii, nagu mõni mees on mitme (nais)pere ainus autojuht ja lukksepp, olen ma mitme pere ainus sitaviskaja - nii ämma peres ega minu vanemate man ei taha keegi naljalt koledate asjadega oma näppe kokku teha. Ema jänksidel oli sygisest saadik sõnnik puuris... Töise jutu juurde veidi huumorit kah - keset pimedaimat metsa kõveraimat teed läks katki kaubiku gaasipedaal, sihtkohaks kodu ja laadungiks kallis ehituspuit pluss hekimännad. Hädast aga avitab korralik traadijupp - gaasitrossi ja pedaali yhendusvidina asemele traadist detail ja sõit võib jätkuda. Aga see polnud veel kõik! Enne Võru linna plahvatas kapotialune, nii et nafta lendas, ja vaibuva hooga lohisesime yhte vaiksesse parklasse. Pärast 2 tundi koos poistega parklas diislilebrases autos passimist jõudis kohale pere lukksepp, kes vahetas välja yhe nähtamatu vooliku, ja matk võis jätkuda. Suur tänu hr abikaasale kiire abi eest. Eilsest mälestusväärsest päevast on mul meeneks diiselkytuse järele haisev sinine pesukausike. Aitab kyll seiklustest, ma tahaks nyyd mõnda aega rahulikult kodus kärutada, kududa, kaevata ja orhideedega mängida. Aga ei! Kiiresti on tarvis sureva pesumasinaga tegelda ning liimeister (palgikoorimisriist) hangitseda v teha. Ärge arvake, et kõik nii lihtne on. Tegelikult kutsub iga mu liigutus v kysimus (aga ettepanekuid ma juba mõnda aega ei esita, see pole mõistlik) esile meelehärmi v tõsise pahameele, nii et tegelda majapidamise ekstreemsemate kylgedega tuleb mul täielikus vaikuses ja jumaliku iseseisvusega. Kerge see pole, aga see-eest äärmiselt hariv ja arendav.